Hingedepäev

Täna on hingedepäev. Tahtsin jalutada Vinni, kuid doonoriks olemine võttis mult jõu seda teha. Õnneks süütas kursaõde toas küünla ja loodan, et see põleb ka minu lähedastele. Viimasel ajal põleb mul kodus kogu aeg küünal. Olen selle sättinud oma õe pildi ette, et ta teaks, et möödugu kuipalju tahes aastaid, minu südamest ei lahku ta kunagi. Ma mõtlen talle pidevalt ja tunnen temast puudust. Ma ei pruugi sellest palju rääkida, kuid tema surm on jätnud minusse suure jälje ja mul on raske sellest siiani üle olla. Kuigi ma ei usu eriti millegisse, loodan ma siiski, et on elu pärast surma- elu taevas.

Doonoripäev

Käisin täna viiendat korda doonoriks, tegin oma tänase heateo. Kuigi ma ei armasta nõelu, sest igakorraga muutub see protseduur minu jaoks aina valulisemaks. Siiski loodan, et minu verest on kellegile abi ja nii kaua kuni seda vastu võetakse, püüan ma igakord kohal käia :)

Mitme kuu möödudes...

Pole väga väga pikalt siia midagi kirjutanud, aga annan ülevaate, mis minuga nende kuude jooksul on juhtunud. Sünnipäevaks sain endale lõpuks kaua igatsetud peegelkaamera, jaanipäeval olin fotograafiks nagu ka mõnel teisel üritusel. Suvel käisin tööl erivajadustega inimeste päevahoius. Töö oli raske. Iga päev kui koju jõudsin, tundsin, et olen nii väsinud. Klientuur oli minu jaoks huvitav. Mida rohkem ma oma eriala- sotsiaaltööd õpin, seda enam taipan, kui väga mulle see töö meeldib. Töö ei ole kindlasti mitte kerge, kuid see mind ei heiduta. Selle aasta algul sain endale ka täditütre, kellesse olen kiindunud nagu ta oleks minu. Praegu jätkab aga oma õpinguid LVRKKs. Õppeaasta algus on raske olnud, kuid nüüd tunnen, et saan end jälle järje peale. On aegu, kus ma peaaegu ei magagi, sest pinge on olnud nii suur, aga hetkel saan hakkama. Järgmine nädal tuleb veel üle elada ning siis algab taaskord praktika- Täiskasvanud puuetega inimeste praktika.

Kallile Emmele :)

Iga laps on emale kalleim aare,
justkui kaunis oaas kõrbesaarel.
Ta suu, väiksed pihud ja süütud silmad,
toovad suurt rõõmu, kui sünnib ta ilma.

Ema hool ja hellus last edasi viivad,
annavad jõudu ja tugevad tiivad,
et laps elus õnnelik olla suudaks
ja ema elupäevad nii rõõmsaks muudaks.

Imeilusat emadepäeva kallis Emps :)
Armastan sind Di. (k)

Dr. 112

Täna hommikul ärgates oli mul jube uni ja suhteliselt külm, kuid suutsin end siiski koguda ja läksin praktikale. Tundsin end väga uimasena, vasakul pool oli jube valu ning hingata oli raske. Otsustasime kutsuda kiirabi, kes ükskõikselt mõõtis mu vererõhku, tegi valuvaigistava süsti ja ütles, et sööksin valuvaigistit ja kõik saab korda. Aga ei saanud. Hingamine on siiani raskendatud, kael kange ning valus. Arvatavasti on tegemist närvipõletikuga ning homme saan oma rohud kätte, äkki läheb paremaks. Seniks aga imestan, kui ükskõikne võib mõni kiirabi töötaja olla.

Praktika

Sellest nädalast algas mul praktika, mida ma viin läbi ühes erivajadustega laste koolis. See on väga hubane ning mõnus kool. Kõik lapsed on seal väga omapärased ning rõõmsad. Olen väga rahul oma valikuga. Iga päev ümbritsevad mind väiksed lapsed, kes mulle aina rohkem hinge lähevad. Nad on nii otsekohesed ja siirad, et nendega ei saagi muudmoodi, kui peab neid armastama. Ma ei ütle, et seal kerge on, kuid ma ei kurda. Iga päev nendega on erinev, täis ootamatusi ja üllatusi. Ma lausa ootan, et nendega uuesti kohtuda. Samuti on kolleegid väga abivalmid ja sõbralikud. Eriti mõjutab mind minu lähijuhendaja, kes on nii rõõmus ja positiivne, et tema tunnis tõsine olla on suhteliselt võimatu. Peale praktikat olen ma tavaliselt väsinud, kuid kuna ma viibin praktika ajal oma tädi juures ning tal on väike tütar Mia, siis on mul ka temaga tegemist. Tema ei lase mul magama heita, vaid hoiab mind oma naeruga üleval. Ta on nii armas ja rahulik laps, kes rõõmustab meid kõiki oma kilgetega.
Nii ma siis veedan praegu oma aega lastega- nii praktikal kui ka vabal ajal. Ja ma olen väga õnnelik :)

Smilers :)

Laupäeval oli Smilersi simman, kuhu ma väga minna tahtsid, kuid kahtlesin, kas seda teha. Veel viimasel hetkel ei olnud ma kindel, kuid otsustasin Güntherilt küsida, kellega ta läheb. Ta vastas, et Olariga ning et neil on üks vaba koht. Ma ei teadnud kas helistada talle või mitte, kuid enne kui ma jõudsin telefoni haarata, helistas juba Olar ja küsis kas ma tulen. Mõtlesin, et mis ikka. Sättisin end 10 minutiga valmis, istusin autosse ning läksingi. Ma ei kahetse, nägin seal palju tuttavaid, keda polnud kaua aega näinud. Samas sain kuulata ka head muusikat, tantsida ja niisama hästi aega veeta.
Õhtu oli tore, isegi väga tore. Kahjuks pidin enne lõppu ära minema, sest Olar ja Maie tahtsid koju minna. Kaarel ja Günther, kes meiega tulid, jäid aga veel sinna. Kella kahe ajal olingi kodus, heitsin voodisse ning jäin mõtlema möödunud õhtule :)

Emps

Eile helistas ka emps mulle. Oli käinud tarumatoloogi juures oma käega, kuid oodatud häid uudiseid siiski ei tulnud, vastupidi. Arst ütles, et lisaks sellele, et küünarliigese paigast ära kukkus, on lisaks ka lahtine luukild, mis tuleb välja opereerida. Enne operatsiooni tuleb aga käsi liikuma saada, kuid taastusravi arsti juures pidid kõik ajad enne aprilli lõppu täis olema. Nii otsibki emps praegu variante, kuidas käega taastusravi teha. Ema blogi lugedes sain teada, et ta käsi 100% enam liikuma ei hakka.
Minu jaoks oli see suhteliselt šokeeriv uudis, et ühest õnnetust kukkumisest nii palju jama võib tekkida. Loodan siiski, et empsi käsi paraneb kiiresti, kuigi eks ees on veel omajagu tegemisi.

07. 04

Blogi kirjutamine on mul vahepeal tahaplaanile jäänud, kuna ei ole olnud aega või motivatsiooni midagi kirjutada. Vahepealne aeg on läinud üle kivide ja kändude. Siimu käis vahepeal kodus, kuid minul juhtus just siis olema jonnituju ja nii kippusingi iga asja peale solvuma. Käisime reedel 2. aprillil Rakvere nö shoppamas, kuid suurt midagi me ära ei ostnud- süüa ja mulle aluspesu ning Carolyle sünnipäeva kingi.Laupäev, pühapäev möödusid kiiresti- nääklesime ja naersime vaheldumisi. Pühapäeva õhtul tuli aga kooli minna ja Siimu pidid tagasi sõjaväkke minema. Olin kurb, ei tahtnud teda jälle sinna saata,kuid õnneks läheneb 28. mai kiiresti. Vahepealsest ma ei räägi, sest see ei puutu teisse mu kallid lugejad. Ilmselge on see, et mul oli jälle mingi probleem, aga selle lahendan ma iseseisvalt.
Esmaspäeval algas siis jälle kool- viimane nädal enne praktikat. Otseselt tunde meil ei olnud, kuna toimus Vabatahtliku tegevuse päev, kus mina olin fotograaf ning jäädvustasin päeva sündmusi ema ja enda poolt minule tehtud sünnipäeva kingiga- Canoni digipeegelkaameraga. Õhtul käisin jalutamas, hingasin värsket õhku, sest peavalu ei tahtnud ka valuvaigisti abiga ära minna. Olin ka külma saanud, kuna kurk oli väga haige. Peale jalutuskäiku ja Siimuga rääkimist hakkaski parem- peavalu läks ära ning enesetunne oli samuti parem.
Teisipäeval oli mul muusikateraapia viimased tunnid. Aine oli minu jaoks huvitav, kuna ei olnud teoreetilist juttu, mida pidi pidevalt kirja panema. Sai tegeleda erinevate loovate tegevustega ning kuulata head muusikat. Peale lõunat hakkas sotsiaalpedagoogika, kus tegelesime meeskonnatööga- käisime silmad kinni mööda G- korpuse ruume, otsisime pesulõkse jne. Kui artiklile sai vastus kirjutatud, võisime õhtule minna. Õhtu poole tegelesin samuti õppimisega, kuigi väsimus oli küllaltki suur. Panin sotsiaalpedagoogika õpimapi jaoks materjale kokku, mida sai kokku umbes 50 lehekülge. Kella kaheksa ajal lõpetasin, käisin pesemas ning suundusin Dr. House'i vaatama. Kui see sai vaadatud, helistasin Siimule ning heitsin magama. Kell 2. 23 öösel äratas mind Katrini norskamine, mis on iga öine probleem, kuid temaga on mõttetu sellel teemal vaielda, kuna leian, et ta on liialt enesekeskne, et teiste pärast muret tunda. See ei ole ju tema mure, et teised toas magada ei saa. Käisin wc-s, helistasin korraks oma öises toimkonnas olevale Siimule. Kõne lõppedes surusin kõrvatropid kõrva ning üritasin magama tagasi jääda.
Täna hommikul ärgates, ei olnud mul erilist tahtmist voodist tõusta, kuna uni oli erakordselt magus. Veel enam sundis mind voodisse jätma mõte, et mul on täna 8 lastekaitse tundi. Kuid praegu olen ma üleval ning istun lastekaitses, nii et võin enda üle uhkust tunda.
Loodan, et saan edaspidi kirjutada lühemate vahedega kui pool kuud või kuu, praeguseks aga lõpetan. Di.

24.03

Mu kalli õe 19 sünnipäev. Olen alati mõelnud, et saan veeta selle koos temaga, mul ei ole kordagi käinud peast läbi mõttet, et temaga midagi juhtub ja ma ei näegi, mida ta oma elus veel suudab ära teha. Minu jaoks oli see päev emotsionnalselt raske, mõtted olid hajevil ning polnud tahtmist midagi teha. Selle päeva muutis minu jaoks raskemaks ka see, et teised minu ümber olid sel päeval veel eriti isekad. Jah, nad ei peagi teadma, miks ma rivist väljas olin, kuid nad oleks võinud siiski natuke rohkem mõelda teiste peale, kui iseenda peale. See päev on nüüd möödas ja see ei olnud sugugi mitte kergem päev kui tema 18 sünnipäeva tähistamine ilma temata. Inimesed räägivad, et aeg teeb kergemaks kõik. Aga nii ei ole. Mina leian, et kui kedagi väga armastad, siis aeg ei muuda seda. Aeg ei tee olematuks hetki, millest tänini puudust tunnen. Temale mõeldes, ei tahaks ma olla kurb, kuid olen, sest ma ei saa sinna midagi teha, et ta taas olemas oleks, päriselt. Siiamaani ma kujutan ette, et on mingi lootus, et see kõik oli nõme unenägu, kuigi ma tean, et see on karm reaalsus, mille vastu ma võidelda ei saa.
Ma tean, et ma ei unusta teda. Ma ei unusta, mida ta minu jaoks tähendas ja ma ei unusta ka vigu, mida ta tegi. Sest just tema vead, tegid temast selle, kes ta oli ja kes ta on minu jaoks. Ta on alati minu väike õde, keda ma armastan ja igatsen.
PALJUUPALJUU ÕNNE PRINTSESS !
Armastan sind, Di.

Pühapäev 14.03

Pühapäeva hommik algas mul uniselt, kuna pidin minema Valgehobusemäele tööle, sest seal toimusid Salomoni suusavõistlused ning pidin lapsehoius olema. Päev oli hullumeelne, sest lapsi oli vahepeal lausa 25 ringis ja seda on palju, eriti kui nad jäävad vahemikku 2-7 eluaastat. Lapsed olid siiski toredad, eriti jäi mulle meelde üks poiss Kert, kes on 4 aastane. Ta oli nii energiline ja sõbralik ning jutukas. Mul oli seal veel mitmeid toredaid ja sõbralikke lapsi- Nora, Emma, Sander, Kirke, Mirtel jne. Kõiki nimesid muidugi ei meenu, sest tänapäeval on need laste nimed ka juba päris keerulisteks läinud. Õhtu poole läks seal rahulikumaks ning mulle jäid kolm last- Linni, Ville ja Õnnela, kellega me mängisime kuni kella neljani, mil mu tööpäev selleks korraks lõppes.
Hakkasingi end koju sättima, kui kuulsin, et mu emps oli kukkunud ja kohe nii õnnetult, et küünarliiges oli paigast ära. Mina pidin küll kahjuks kooli sõitma, kuid üks hea tuttav Tom viis ema Paidesse traumapunkti, kus selgus, et empsile tehakse kohalik tuimestus ning pannakse käsi paika tagasi. Kahjuks peab ta nüüd neli nädalat olema kipsis käega ning kips ulatub lausa õlani (vähemalt nii sain ma tema jutust aru). Kogu halva juures on see hea, et ehk hakkavad mu vennad ka nüüd kodus rohkem liigutama, sest emps ju hetkel suurt midagi teha ei saa.
Kuid ega see päev veel niimoodi ei lõppenud. Hakkasin kooli poole sõitma, kui enne Ketet otsustas üks auto rekkast möödasõitu teha, kuigi minu ja rekka vahel oli vaid väga väike vahemaa. Ma pidurdasin küll kiiresti, kuid kuna asfalt oli kaetud jääga, ei suutnud ma autot peatada. Teine auto jõudis napilt- tõepoolest see oli sentimeetrite mäng, rekka ette. Minul aga süda puperdas terve tee Rakverre. Mõtlesin endamisi, et küll võib ikka lolle autojuhte olla.
Enne ühiselamusse jõudmist hüppasin läbi ka tädi Õie juurest ning vaatasin väikse Mia, Mardo ja Aleksei üle ning võtsin vastu nende õnnitlused.
Lõpuks jõudsin ka ühikasse, kus kirjutasin natuke blogi ning heitsin magama, sest uni oli päev otsa juba üüratult suur.
Enne kui ma lõpetan pean ka mainima, et selles päevas oli veel midagi head- sain üle pika aja rääkida oma kalli Siimuga, kes mul praegu metsas jälle on. Ka uinudes oli ta mulle sõnumi saatnud, kuid kuna mul oli pikk päev selja taga, sain talle vastata alles hommikul. Selline siis oligi minu eilne päev- midagi head ja midagi halba.

B'day party :)

Sünnipäev hakkas mul hommikul kell 5.08, kui Kallis saatis mulle sõnumi ja soovis paljuu õnne. Ta on ise metsas ning seetõttu ei saanud ise minuga koos olla, kuid ega ta ei pääse. Kui koju jõuab, peab ikka mulle sünnipäeva peo korraldama- see kord privaatpeo siis :P
Esimesed külalised olid mul sugulased- tädi Anne, Toivo. Natuke hiljem lisandusid veel õpetaja Merle ja Ronaldo. Vaikselt istusime ja sõime.
Õhtu poole tulid sõbrad külla- Reelika, Kätlin, Siim, Urmas, Martin, Tuuli, Kessu, Kaari, Keit, Caroly, Claire. Kahjuks ei näinud kõiki sõpru, keda oleks näha tahtnud, kuid siiski oli pidu rahulik ning seltskond meeldiv. Õnnesoove oli sammuti palju- nii orkutis, reidis, msnnis, kui ka telefonikõnede ja smsside näol. Kõige meeldejäävam kink tuli muidugi Siimu sõpradelt- Mukult ja Umpsilt, kes kinkisid mulle tite sipukad ning ütlesid, et loodavad, et need leiavad ka varsti kasutust ;D
Plaane mul õhtuks ei olnud ning seepärast olin nõus olema Ummile, Mardile, Vennale ja Mukule kaineks lenksuks. Meie tee viiski edasi Väätsale ning sealt Paidesse. Täiesti pidama jäime lõpuks Aleposes (vist oli selline koht). Seal hakkas nalja saama. Muku kutsus mu kõigepealt tantsima ja tellis dj-lt isegi sünnipäeva laulu mulle, siis ühines meiega ka Umps. Ning ei saa mainimata jätta, et nad olid juba suhteliselt purjus :D. Muku ja Umps tantsisid minuga terve õhtu ning vaatasid, et ma üksi ei peaks olema. Timm ja Mart aga otsisid naisi, sest neil oli räige n**u isu. Kuigi pean tõdema, et ega seal eriti palju ilusaid naisi ei olnudki.
Vahepeal pidin aga üksi ka olema, kuna see mis sisse läks, pidi kuidagi ka välja ju tulema. Istusingi ühel hetkel üksi aknalaua juures, kui mind kõnetas mingi nohiku välimusega kutt, juhtumisi juhtus mu venna ka seda nägema ning ütles talle "See on mu õde, nii et ma hoian sul silma peal", järgmisena tuli Muku ja ütles "Sa ei räägi temaga, muidu annan lõuga". Siimul on head sõbrad. Hiljem lubas ka Ummi Võsu Jaagule lõuga anda, kui ma oleks seda soovinud. Ainuke, kes midagi ei öelnud, oli Mart, sest tal oli tegemist ühe tüdruku ära sebimisega. Vahepeal leidsime end jälle tantsupõrandalt, kus Muku tegeles hoolega naiste näppimisega. Muidugi sai ta ka kõrvakiile, kui ta käsi juhtus "kogemata" kellegi kanni peale. Ja kuidagi suutis Ummi mu jopet natuke ka alkoholiga kasta. Lõpuks aga võttis väsimus võimust ning hakkasime pärast väikest vahejuhtumit kodu poole sättima. Tee peal kohtasime rebast, kes tahtis auto alla jääda ning samuti tegime ka ühe vahepeatuse, sest Mukul hakkas paha ning ta tahtis natuke tee ääres "puhata". Lõpuks jõudsime aga Kaalepisse ning lasime esimese pidulise- Ummi koju. Ei jõudnudki veel päris startida, kui tuli jälle peatus teha, sest Mukul oli jälle mingi vajadus natuke tee ääres kükitada. Kui Muku sai omad asjad aetud, sõitsime Ahulasse ning Muku sai lõpuks koju. Nüüd tuli veel Mart koju viia ning teel sinna, tahtis jälle üks rebane alla jääda, kuid ka seekord läks õnneks. Sai ka Mart ilusasti koju ning Venna ja mina. Ka Umpsi auto jäi terveks. Ainuke halb asi kogu selle õhtu juures oli see, et nelja tunni pärast tuli ärgata ning tööle minna ja peab tõdema, et see oli kõige raskem osa kogu selle asja juures.
Kahju on ka sellest, et ei saanud veeta seda Siimuga, kuid siiski oli see meeldejääv ning mõnus sünnipäev :)
Aitääääh kõigile, kes selle päeva meeldejäävaks tegid (k)

At least.

Tellisime Siimuga endale suure ja laia voodi, et mõnus laiutada oleks. Saimegi voodi kätte ja hakkasime seda reedel 5.märtsil kokku panema, kuid järsku kadus öösel elekter ära ning kõik jäi pooleni. Õnneks jõudsime põhjatalad ära panna ning saimegi juba seal magada. Hommikul alustasime alustatu lõpuni viimisega- voodikast, kaks öökappi ja pisidetailid oli vaja veel lõpetada. Õhtuks oli kõik juba ilus ja korras. Nüüd ilutsebki minu toas ilus 160x200 voodi, topeltsuure tekiga, et Siimu öösel kõike endale ei võtaks. Peaks mainima, et uni on seal voodis küll hea :)

Riskikuller 3

Siimu teab, et ma ei vaata teisi mehi (eriti). Aga ma ei saa midagi teha, et mulle meeldivad sellised mõmmid mehed. Üks neist on Jason Statham, kes mängib Riskikulleris ja minu õnneks jooksebki täna kanal 2-s Riskikulleri kolmas osa. Nii, et võite nüüd kõik arvata, kuhu ma suundun, kui kell lööb 21.30. Justnimelt- ma lähen taaskord teleka ette, et näha teist korda Riskikulleri kolmandat osa. On väheseid filme, mida ma võin mitu korda vaatama jääda. Võii siis jällegi mitte (a). Ühesõnaga tuleb täna mõnus õhtu Frank Martini seltsis.
Siimu ikka norib mind, kuna ma päris palju seletan talle Jasonist ja Vin Dieselist ja Videviku Edwardist. Aga peab ju tunnistama, et Kiired ja vihased, Riskikuller ja Videvik on head filmid.
Aga ma lähen sätin end nüüd mugavalt sisse ja hakkan vaatama seda adrenaliinist pungil filmi :)
tsauuuuuu !

Naistepäev :)

Üllatuste rohket ning imelist naistepäeva mu kallid naiskad :)

Naistepäev :)

Ärkasin täna hommikul, peale väga head und telefonikõne peale. Imestasin, kui avastasin, et helistajaks on Siimu sõber Lefka. Võtsin kõne vastu ja Lefka küsis, kas ma olen kodus. Ma vastasin, et loomulikult ning ta lubas natukese aja pärast läbi tulla. Ma ei suutnud välja mõelda, et miks ta peaks minu ukse taha ilmuma. Korraks käis ka mõte, et äkki Siimu on midagi korraldanud, kuid kuna ma tean, et ta eriline romantik ei ole, ei hakanud oma mõtet edasi aretama. Siiski ei suutnud ma unustada seda, lootsin, et äkki ikkagi ongi Siimul mingi plaan,kuna ta teab, kui õnnetu ma olen, et pean naistepäeva ja sünnipäeva ilma temata veetma. Ja siis tuligi Lefka viie tulipunase roosiga ja ütles, et need on Siimult ja soovib mulle imelist naistepäeva. Ma ei suuda kirjeldada seda tunnet, mida ma sel hetkel tundsin. See tunne oli midagi erakordset. Ma armastan teda ja olen nii õnnelik, et hoolimata sellest, et ta sõjaväes on, suudab ta mind ikka üllatada ja iga päevaga õnnelikumaks teha :)
Aitäääh sulle kallis, aitääh ilusa naistepäeva eest (k)

Siimu :)

Minu elus on palju olulisi inimesi, kuid üks olulisemaid on Siimu. Ta on keegi, kellega mul on palju imelisi mälestusi, kuid loodan, et suurem osa neist on veel ees. Meil on olnud hetki, mil me naerame ning tundub, et lõppu ei paistagi, kuid on olnud ka hetki, mil naeratust ei tule ega tule. Olenemata raskustest, oleme suutnud me need kõik aga ületada. Me räägime, me naerame, me kuulame, me kurvastame, me naerame, me tülitseme, me naerame, me uinume, me ärkame, me sööme, me naerame. Armastus on midagi sellist, mis paneb inimesi tegema pöörasusi, kuid mis kõige tähtsam, armastus on see, mis teeb meid kõiki õnnelikuks. See A-tähega sõna on midagi imelist, mis tekitab kõhtu liblikad, mis teeb iga suudluse erakordseks ning iga kallistuse soojaks. Ma tean, et ma ei tea paljutki, kuid on midagi, mida ma tean ka unepealt- see on see, mida ma tunnen Sinu vastu. Aitäh, et oled mu kõrval, et armastad ja hoiad mind, et kannatad ära kõik mu tujud, jonnimised. Aitäh, et mul olemas oled.
Armastan sind. Sinu Di ! (kk)

Kaarel

Tunnen, et pean ühe veeru ka spetsiaalselt Kaarelile pühendama. Kaarel on nimelt poiss, kellega tutvusin Aravete Keskkoolis, kui läksin sinna 10ndasse klassi. Aja möödudes õppisin teda tundma ning praeguseks on meist saanud väga head sõbrad. Ta kuulab mind, ta annab mulle nõu, ta oskab hoida saladusi, ta on olemas kui vajan. Teda on alati hea näha ning temaga on alati hea rääkida.
Me ei näe üksteist tihti, kuid kui on võimalus kohtuda- näiteks doonoripäeval, sätime me oma ajad nii, et saaks ka korraks näha ning siis ta peab mind jälle kallistama, sest mul on selline komme, et mulle meeldib mulle kalleid inimesi kallistada. Tema juures on hea ka see, et ta on alati nii positiivne, et suudab sellega ka minu tuju tõsta. On temas ka halbu külgi? Ausalt, ma ei tea, võib- olla on, kuid mina ei ole veel aru saanud. Kas kõik tundub kuidagi liiga hea, mis ma kirjutanud olen ? Kuid just selline Kaarel ongi. Tal ei pruugi olla endal kõik alati hästi, kuid ta teeb kõik, et tema sõpradel oleks.
Tean, et mul on palju vedanud, et mul on selline inimene, kuid veel rohkem veab sel tüdrukul, kes ta kord endale saab :)
Kallis oled ! (k):)

Klassikokkutulek

20. veebruaril toimus Jüris meie klassi kokkutulek. Sinna minek oli mul veel viimase päevani lahtine, kuid olen rahul, et otsustasin minna. Hea oli näha oma klassijuhatajat ning klassikaaslasi- Kadri, Helina, Olar, Günther, Tõnis, Iko, Armin, Janar. Sõime Helinaga võidu mandariine ning kõik rääkisid, millega nad vahepeal tegelenud on. Poistel oli põhiliseks teemaks loomulikult kaitsevägi, relvad ning muu sellega seonduv. Tüdrukud olid vaiksed ning kuulasid. Sõime ka kooki ning vaatasime lõpupeo videot, millest saime ka koopiad, et kunagi vanu aegu meenutada.
Kokkutulek oli rahulik ning pingetevaba, nautisime lihtsalt üksteise seltskonda. Kuid tuli aeg jälle koju sõita, sest õhtu oli veel noor ning poistel tekkis vajadus pidutseda. Tagasiteel oli natuke hirm, sest teed olid täis tuisanud ning ilmastikuolud olid üldiselt suhteliselt kehvad, kuid koju me jõudsime. Kuid sellega veel kõik ei piirdunud, mõnede klassikaaslastega kohtusime taas Väätsal- Günther, Olar, Armin. Samuti kohtasin seal Birgiti, keda ei olnud kaua näinud ja ka Kaarelit. Nad on mul kaks kallist inimest, keda on alati hea näha ja kallistada. Nii mu õhtu lõppeski- kallistades mulle kalleid inimesi ning siis koju magama minnes järjekordselt ühe kalli inimese kaissu.

Elus-olust ...

Üks kuu on pikk aeg, mil ma ei ole kirjutanud, kuid juhtunud sel ajal on palju. On olnud nii häid kui ka halbu päevi, päevi, mil lihtsalt ei taha millegagi tegeleda. Vahepeal oli mul periood, kus ma ei teadnud, mida ma tahan, ma ei teadnud, mida teha ning kuidas olla. Olen lugenud horoskoopidest, et elan oma elu liialt raskelt, Kalade tähtkujus sündinud peaksid oma elu lihtsamalt võtma ning seda rohkem nautima. Ma ei usu väga horoskoopidesse, kuid mõnikord panevad need suhteliselt täppi, nii ka seekord. Ma kipun asju üle mõtlema ning see teeb mu elu keerulisemaks, mina ise teen oma elu keerulisemaks. Mu suhted Siimuga olid keerulised, suhted eluga olid keerulised. Ma magasin halvasti, olin pidevalt väsinud ning tujukas. Tuli ette palju tülisid mulle kallite inimestega ning ma läksid kergesti endast välja. Praegu on asjad aga normaliseerunud, kõik on parem ja kergem, ei ole seda pidevat pinges olekut. Tunnen end rahulikult.

Anton Hansen Tammsaare- nimeline rahvamatk

Albu valla üks traditsioonidest on Tammsaare-nimeline rahvamatk. Mõtlesin veel toimumise hommikul, kas minna või mitte, nimelt olin ma natuke tõbine- kurk haige, nohu ja väike palavik oli ka, samas mõtlesin, et hea võimalus end liigutada. Panin siis oma aeroobika jalaraskused jalgade külge, käimiskepid kätte ning võtsin sammud bussi peale. Vallamajas selgus, et see aasta toimub matk läbi raba. Tunduski huvitavam, sest ma ei olegi läbi raba käinud. Kui sammud Simisalu poole võtsime, tundus algus suhteliselt kerge, kuid metsa vahele jõudes selgus, et öösel olid kõik rajad täis tuisanud ning tuli läbi lume sumbata. Ekstreemsemaks tegid asjad pisikesed- Õnnela, Liisa ja Liilia, keda tuli vahepeal ka kelguga sõidutada, sest kõndimine oli väsitav. Tee oli pikk, kuid Vargamäele me jõudsime, läbi raskuste, kuid jõudsime. Seal pidime aga bussi peale minema ning viimased kaks kilomeetrit bussiga läbima, sest väiksed olid juba väsinud ning Simisalus algas auhindade loosimine. Siiski oli päev tore, ilm soe ning päikseline. Ka seltskond oli viimasepeal ning haigus taandus nagu imeväel :)

07.02 Lasteaedade vahelised Talimängud

Ma ei ole nüüd kaua kirjutanud,kuid räägin siis, mis ma vahepeal teinud olen.
07. veebruaril toimusid Paides lasteaedade vahelised Talimängud, kus ma ka siis käisin. Nimelt ütles mu ema, et sinna mängudele on vaja kahte juhendajat ning palus kas ma saaksin Kiltile appi minna. Mina olin loomulikult nõus, kuid ema jättis mainimata mulle ühe pisiasja- nimelt pidin ma end tegema lumememmeks- pähe müts ning selga kombekas. Ma ei olnud sellest mõttest küll vaimustuses, kuid ei saanud ka ära öelda, sest buss väljus 5 minuti pärast. Pean ka tõdema, et kui ma selle kostüümi selga panin, nägin ma selles päris seff välja. Ime on ka see, et mina, kes mütsi ei kanna, armus lumememme mütsi ära. Aga see selleks. Talimängud ise oli väga tore, ka lapsed nautisid seda ning mina sain toast välja värske õhu kätte.

Army

Praegu veedan oma aga siis sõjaväes. Siimul on nimelt külastuspäev praegu ja tulin talle külla, kuna ei ole teda tervelt nädala aega näinud ja see on minu jaoks ikka päris pikk aeg ;D Hetkel pean teda aga ootama, sest kogu tulepatarei rühm pidi minema lund rookima ja nii ta jättiski minu siis siia koos Haribo kuldkarude ning Cappy Ice Fruit'iga :)
Õhtul lähen jälle kooli, kardan natuke, sest teed on täis tuisanud ning üldiselt on ka ilm sõitmiseks natuke halb, aga loodan, et jõuan tervelt kohale.
Ega muid uudiseid ei olegi, peale selle, et olen natuke tõbine, kuid loodan, et ka see varsti üle läheb.
Di.

Kool...

Täna oli mul arengupsühholoogia eksam, milleks ma õppisin päris mitu päeva ning kui lõpuks seda sooritama läksin oma suure stressiga, olin pettunud kuina ei saanud oma teadmisi näidata, sest eksam oli küllaltki konkreetne ning vastused paarisõnalised. Niisiis oli mu suur õppimine ja stress ilma asjata.
Kuna ma olin eile õhtul suhteliselt suure pinge all, suutsin ka iga asja südamesse võtta ning selle tagajärjeks oli järjekordne mõttetu tüli. Ma ei suuda ju normaalselt rääkida, kui mul on pinged. Lootsin, et hommikul ärgates on asi parem, aga ei olnud. Tuju on siiamaani suhteliselt halb ning seda kõike lihtsalt unustada on raske. Tunnen, et ei suuda tulla toime iseendaga.
Tahaksin praegu poksikotti peksta, et seda kõike välja elada, mis minu sees on. Korraks suudan naeratada ja unustada, kuid pinged nii ei kao. Loodan, et homme on parem ja kui homme ei ole siis ülehomme ikka, kuigi uus eksam on tulekul ning peab õppima hakkama. Tahaks, et see oleks läbi ning saaksin normaalselt jälle inimestega suhelda, mitte lasta end igal pisiasjal häirida.
Edu mulle :)

Policemän

Eelmine nädal oli mul tore kokkupuude politseiga. Ei jõudnud varem kirjutada, kuid nüüd siis kirjutan. Nimelt läksin Aravetele ja politsei oli seal, kuid mind kinni ei pidanud kuigi mul oli kiirust natuke rohkem, kui oleks tohtinud. Koju tagasi minnes, otsustas ta mind siiski kinni pidada. Ma kusjuures aimasin seda ette. Pidasin siis kinni ja andsin oma dokumendid politseile. Ta küsis, et miks ta mind minu aravetes kinni pidas. Ma ei osanud aimatagi. Nimelt ütles ta, et mul ei olnud minnes vahtralehti peal, kuigi peaksid olemas, nüüd aga imekombel olid. Ma siis ütlesin, et need olid enne ka, politsei aga ei uskunud mind ja kutsus teise konstaabli, kes kinnitas, et mul ei olnud vahtralehti. Läksin endast suhteliselt välja, sest mina ju teadsin, et ma ei ole vahtralehti isegi maha võtnud, need on mul pea koguaeg peal. Mu ema istus kõrval ning kinnitas, et mul olid vahtralehed ka enne pea. Hakkasin siis politseiga vaidlema ning ta lasi mu minema, kuid siiski jäi mind häirima, et ta mind alusetult süüdistas. Loodan, et edaspidi seda ei juhtu, muidu pean igakord pilte tegema, enne kui sõitma lähen :)

Kool ja isiklik elu

Hetkel on mul koolis suhteliselt stressirohke periood, kuna on tulemas kaks eksamit ja lisaks on veel ka muid õppimisi. Neljapäeval olin täiesti liimist lahti, kuna avastasin, et mul on vaja ära teha üks kodune kontrolltöö, mis oli väga mahukas ning küllaltki keeruline. Emotsioonid keesid üle, mõtlesin, juba tõesti, et siit jookseb piir, kus ma enam ei jaksa.
Õhtul helistas mulle ka Kallis ning kuna ma olin endast suhteliselt väljas, valasin kogu oma viha ja pettumuse tema peale välja, kuigi tema ei olnud süüdi, et ma seda varem ei märganud ja et õpetaja sellest eriti juttu ei olnud teinud. Kahjuks ei suutnud ma aga end kontrollida ning seetõttu kannatas Siimu. Raske on mõnikord tulla toime nii kooli kui ka isikliku eluga, kuna mõlemad on tööd nõudvad. Püüan siiski mõlemaga toime tulla, sest mõlemad on minu jaoks olulised- haridus ja isiklik elu. Samas tunnen, et mõlemad kannatavad kohati, sest stressi on väga palju.
Loodan, et saan siiski hakkama mõlemaga, kuna mul on väga hea ja tark ema, kes mind ikka aeg ajalt kooliga aitab. Samuti aitas ta mind väga mu koduse kontrolltööga, kuna ma tõesti ei suutnud enam. Aga selleks meil ju meie emad ongi, et nad meid armastaksid, suunaksid, aitaksid, toetaksid. Mul on vedanud, sest mu ema aitab mind ikka palju. Mõnikord tunnen, et ka tema ei jaksa enam, kuid loodan, et siiski saame koos hakkama minu ja minu kooliga. Tulevikus aga loodan, et mul esineb võimalus oma ema kõige eest tänada, mis ta minu heaks on teinud, sest tean, et minu kasvatamine ei ole olnud meelakkumine.
Praegu saan aga öelda oma Emale ja Siimule suure aitäh, et nad minuga toime tulevad ja mind toetavad ja aitavad ning saavad hakkama mu järskude tuju muutustega.

Unenäod

Päris tihti piinavad mind imelikud unenäod. Ma ei tea kust need tulevad, kuid need segavad mu und. Näen unes inimesi, keda igatsen tohutult, kuid kui nad kui imekombel mu ellu läbi unenägude tagasi tulevad, käitun ma nii nagu ma ei ootaks neid sinna. Tunnen end nii halvasti, et ei saa kontrollida oma unenägusid. Saaksin ma seda teha, näitaksin ma välja kui väga ma hindan seda natukestki aega, mida ma saan veeta nende inimestega. Hommikuti ärgates tunnen end halvasti, et unes nii käitusin ning ei mõista, miks ma ei saa kontrollida oma tegusid ja sõnu. Samas olen õnnelik, et see oli ainult unenägu, sest kui see päriselt nii oleks, ei andestaks ma seda endale kunagi. Ma ei andestaks endale seda kõrkust ja ükskõiksust. Ma ei ole selline inimene. Ma olen sõbralik ja ma hoolin oma lähedastest, kuid unenägudes käitun ma täpselt vastupidi oma uskumustele ja seisukohtadele. Ma ei tea, mis minuga toimub, kuid tahaksin seda muuta. Tahaksin olla oma unenägudes sama inimene nagu ma olen päris elus.
Kuigi ma ei saa kontrollida seda, mida ma teen ja ütlen unenägudes, olen ma siiski küllaltki rahul, et need olemas on. Unenäod on minu võimalus kohtuda inimestega, kellega reaalses elus enam võimalik kohtuda ei ole.

Aastavahetus

Kui tavaliselt on mul mingidki plaanid aastavahetuseks, siis see aasta puudusid need absoluutselt. Siiski pean tunnistama, et see kujunes paremaks kui oleks oodatagi osanud- nägin sugulasi, sõpru ja sain olla koos inimesega, keda ma siin ilmas kõige rohkem jumaldan :) Alustasime sõitu Ahulast Rakverre, kus vaatasime ka ilutulestikku, kuid jõudsime ka Paidesse, kus koju liikusime alles kella kuueks hommikul. Nagu oodata, oli seal palju häid sõpru ja tuttavaid, keda kallistada ning kellele paremat uut soovida. Kahjuks ei olnud kohal kõiki, kes mulle olulised, kuid paljud siiski.
Aastavahetus oli mul kaine, kuna ei tahtnud korrata eelmist aastavahetust, kus ma ei mäletanud kohati midagi. Just, tahtsin see aasta olla parem, tahtsin jätta meelde selle mõnusa ning õnneliku aasta tuleku. Loodan, et see aasta tuleb parem kui eelmine, kuid ma ei kurda ka eelmise aasta üle. On päevi, kus olen kurb, kuid neid päevi, mil on põhjust olla õnnelik, on rohkem, paljuupaljuuu rohkem. Iga päev on uus ja huvitav ning ma ootan, et neid päevi kogeda.
Oma kallitele inimestele soovin imelist uut aastat ning loodan et see tuleb huvitav, täis seiklusi ning õnne :)