Elu on elamiseks

Mõni päev lihtsalt on selline, kus jutt jookseb ning kõik, mis on südamel, saab ka ära räägitud. Kord aastas saabub see päev ning sel päeval saab rääkida kõigest, ilma, et kellelegi sellega haiget teeksid. Mõnikord on hea öelda välja kõik, hoolimata, mis tagajärjed võivad olla. Mõnikord tuleb seada esiplaanile end, sest alati ei ole teised olulised, aastas korra võib inimene hoolida ka ainult iseendast.
Aeg läheb kiiresti ning me teeme kõik, et teistel meie ümber oleks hea, kuid ükspäev me ärkame ja saame aru, et oleme elanud teistele, elamata iseendale. Elamata sellele, kes me tahame olla. See võib olla isekas, kui me seame enda plaanid kõrgemale teiste omadest, kuid igal inimesel on õigus kujundada oma elu vastavalt oma vajadustele ja soovidele ning kui teised on liiga enesekesksed ja ei suuda leppida sellega, et iga inimene võib ka ennast armastada, siis võib - olla tuleks mõelda, kas sellist inimest on meie ellu üldse vaja.

More than love

Läbi raskuste tähtede poole .

Mu õe surmast on möödas juba üle kahe kuu. Ma hakkan selle mõttega vaikselt leppima, kuigi see on raske. Ma igatsen teda ikkagi. Imelik on olla toas, kus enne käis koguaeg mingi sagimine, kuid mis nüüd on täis vaikust.
Mul on küllaltki palju tegevust ja sellepärast ma ei mõtle sellele enam nii tihti, kui varem. Vahel näen teda unes. Näen, et seda kõike ei ole juhtunudki, ei õnnetust, ei matuseid, mitte midagi. Üles ärgates tabab mind aga karm reaalsus, kus puudub Daili. Vahel löövad mulle pähe ka halvad mõtted, mõtted mida üldse ei peakski eksisteerima. Ma ei tea kus kohast ja miks nad tulevad, aga nad tulevad tahan ma seda või ei. Ma ei tea kas teised suudavad seda, kas nad suudavad kontrollida oma unenägusid, mina igatahes ei suuda. Vahest näen ma unes, et Daili tuleb koju, ilma ühegi kriimuta ja mina nagu ei soovikski teda sinna, ma nagu oleks olnud väga pettunud, et ta on elus. Aga see ei ole ju nii, ma teeks ükskõik mida, et saaksid aega tagasi keerata ja kõik olematuks teha, aga ma ei saa, ma ei oska. Niisiis ma lähen päev-päevalt oma eluga edasi. Hakkan vaikselt tundma rõõmu sellest kes ma olen. Olen hakanud hindama naeratamist ja kõike positiivset oma ümber. Olen hakanud hindama sõprust ja perekonda. Mitte, et ma seda ennem ei teinud, aga nüüd oskan kõike seda hoopis teisest vaatenurgast vaadata. See kurb ning tragöödiline õnnetus pani mind maailma rohkem hindama ja pöörama tähtsust pisiasjadele. Öeldakse, et igas asjas on nii plusse kui ka miinuseid. Kuigi inimesed võivad arvata, et see on vale, et ma ostsin sellest õnnetusest positiivseid asju, arvan ma siiski, et ei ole halba ilma heata ja et just sellised asjad panevad meid asju hindama.
Muidugi oleks olnud palju parem ja palju kergem, kui seda õnnetust ei oleks üldse olnud, aga ju siis pidi niimoodi minema ja me kõik peame õppima elama tõsiasjaga, et üks väga kallis inimene on meie seast lahkunud.
Ma ei oleks suutnud seda kõike läbi teha, aga mind ümbritsevad ju maailma parimad. Eriti aga üks inimene, kes suudab mind naeratama panna. Mul on temaga koos hea olla ja ma naudin jutuajamisi temaga, kuigi ta ei ole just eriti jutukas. Mulle meeldib, kuidas ta mind kiusab ja minu kallal nokib, mulle meeldib kuidas ta mind kallistab ja mul käest kinni hoiab. See kõik on nii hea. Ta suudab alati mu suule naeratuse tuua. Kui teda ei ole siis ma igatsen teda, tema nokkimist ja tema nalju. Kui ta on koos minuga, siis läheb aeg nii kiiresti, ma ei taha, et see kõik otsa saaks. Ma tean, et sellel kõigel ei pruugi olla tulevikku, aga ma ei suuda sellest ka loobuda, samamoodi nagu ma ei suutnud loobuda oma õest. Ja miks ma ka peaksin? Keegi ei saa mind sundida tegema midagi, mida ma ei taha. Miks ma peaksin loobuma inimestest, kes teevad mu õnnelikuks? Ma ei tee seda. Ma olen alati olnud isepäine ja mulle ei ole kunagi meeldinud, kui keegi ütleb mulle mida ma tegema pean. Võib- olla oleks targem kui ma vahest teisi ka kuulaks, aga ma ei taha. Mulle meeldib elada oma elu nii nagu mulle meeldib. Jah, see ei pruugi just mu elu kõige targem otsus olla, aga samas ma võin ju siin unistada , et ma elan saja aastaseks, kuid seda ei pruugi juhtuda. Daili võib- olla mõtles ka , et ta abiellub ja saab lapsed, aga elul olid temaga teised plaanid. Sellepärast arvan ka mina, et mul on õigus nautida elu sellisena nagu minule sobib. Ma võiksin ju olla kahe jalaga maa peal, mitte ühe jalaga maa peal ja teisega pilvedel. Aga samas, selle lühikese elu jooksul, mis meile on antud võin ma teha ju seda, mis ei ole just kõige reaalsem.
Ma olen tüdruk, kes nõuab endalt maksimaalset, kui ta midagi tegema hakkab. Mulle ei meeldi poolikud asjad. Sellepärast viin ma enda eesmärgid alati sihtmärgini, ükskõik kui raske see ka ei oleks.
Daili oli rohkem inimene, kes tegi kõike ette mõtlemata, mina aga kaalun asjad enne läbi, kui midagi tegema hakkan. Kui mina võtan oma elust peaaegu 100 % siis Daili võttis oma elust 150% vähemalt. Mõned ei suuda terve elu jooksul ka kõike seda korda saata, mida suutis minu õde 17 aasta ja kahe kuuga. Ta võis käia peolt peole, kuid ta oli ka kõike muud kui suurepärane pidutseja. Ta lõpetas päris mitu klassi kiituskirjaga ning samas olid tal ka märkimisväärsed tulemused peast arvutamises ja kergejõustikus. Talle meeldis alati hea välja näha. Sellepärast ärkas ta hommikuti suhteliselt vara ning alustas oma meikimise ja juuste korda seadmisega. Ka riideid proovis ta mitmeid erinevaid paare, ennem kui leidis just sobiva, mida kooli selga panna. Keegi peale minu ei tea, palju ta kulutas aega oma välimusele. Me mäletame ju, kui ükskord tuli ta kooli afropatsidega, mis ta ise oli endale teinud. Samuti mäletame kui tal oli mingi erivärvi salk peas või paar kivikest, mis jällegi olid tema kätetöö. Samuti ei näinud ta vaeva sõitmaks kuhugi, et lasta kosmeetikul või kellegil omale neet paigaldada, ta tegi seda ise. Kõik mida ta tahtis suutis ta ka ellu viia. Ta oli multifunktsionaalne tüdruk. Maailm on nüüd ühe imelise inimese võrra vaesem.
Igapäev ilma temata on kuidagi tühi, keegi ei tule ja ei pane mind imestama, et mis ta jälle korda on saatnud. Jah, kahjuks ma jäängi ainult kirjutama ja lootma, et kõik läheb paremaks, aga ei lähe. Sügaval sisimas ma tean, et miski ei muutu, see tühjus jääb hoolimata kõigest. Ma võin ju elada edasi. Naeratan ja lähen eluga edasi. Aga see õnnetus jätab oma jälje. Daili on alati minuga, ma tean seda. Ta on väärt seda head elu pilve peal, kus ta meid vaatab ja hoiab. Ta kaitseb meid selle kurja eest, mis maailmal meile pakkuda on. Kuid samas pakub meile kõike fantastilist, mis meid ümbritseb, kuid mida me ise ei pruugi märgata.
Kord tekkis mul küsimus "Kui tugev ma sinu arvates olen ?" Ma sain vastuseks,et ma olen üks tugevamaid tüdrukuid. Jah, ma ei vaidle vastu ma olen tugev tüdruk, aga ka minul on raske. On asju, mida ei talu isegi mitte kõige tugevamad. Aga ka tugevad peavad leppima asjadega, mis on paratamatud. Ma olen õppinud hakkama saama selle kõigega. Ma leidsin mooduse, kuidas teha see hoop omale taluvaks- mulle on toeks mu perekond, sõbrad ja see üks, kes toob mu suule naeratuse. Kuna ma ei ole inimene, kes läheks eriti teistele rääkima, mis minu sees toimub, siis ma panen selle kirja paberile. Sest asju enda sees hoida on raskem, kui jagada seda kellegiga. Mul on küll inimesi, kes kuulaks mind meeleldi, kuid ma lihtsalt ei saa alati nende juurde joosta ja nende headust kuritarvitada. Mul on minu Reelika. Muidugi on mul ka teisi kõige kõigemaid, aga just tema on see, kes on mulle kõige lähemal, kes on alati olemas.
Ma olen rahulik, ma saan magada, ma saan rääkida, ma saan naeratada ja tunda ennast hästi. Jah, ma liigun oma eluga edasi ja just nii nagu mulle meeldib, sest see on minu elu.
Ma olen õnnelik, et sain veeta oma õega need imelised aastad ning ma ei hakka ostima miinuseid, mis nende aastate jooksul oli.
Igatsen.