Tunnen, et pean ühe veeru ka spetsiaalselt Kaarelile pühendama. Kaarel on nimelt poiss, kellega tutvusin Aravete Keskkoolis, kui läksin sinna 10ndasse klassi. Aja möödudes õppisin teda tundma ning praeguseks on meist saanud väga head sõbrad. Ta kuulab mind, ta annab mulle nõu, ta oskab hoida saladusi, ta on olemas kui vajan. Teda on alati hea näha ning temaga on alati hea rääkida.
Me ei näe üksteist tihti, kuid kui on võimalus kohtuda- näiteks doonoripäeval, sätime me oma ajad nii, et saaks ka korraks näha ning siis ta peab mind jälle kallistama, sest mul on selline komme, et mulle meeldib mulle kalleid inimesi kallistada. Tema juures on hea ka see, et ta on alati nii positiivne, et suudab sellega ka minu tuju tõsta. On temas ka halbu külgi? Ausalt, ma ei tea, võib- olla on, kuid mina ei ole veel aru saanud. Kas kõik tundub kuidagi liiga hea, mis ma kirjutanud olen ? Kuid just selline Kaarel ongi. Tal ei pruugi olla endal kõik alati hästi, kuid ta teeb kõik, et tema sõpradel oleks.
Tean, et mul on palju vedanud, et mul on selline inimene, kuid veel rohkem veab sel tüdrukul, kes ta kord endale saab :)
Kallis oled ! (k):)
No comments:
Post a Comment