Blogi kirjutamine on mul vahepeal tahaplaanile jäänud, kuna ei ole olnud aega või motivatsiooni midagi kirjutada. Vahepealne aeg on läinud üle kivide ja kändude. Siimu käis vahepeal kodus, kuid minul juhtus just siis olema jonnituju ja nii kippusingi iga asja peale solvuma. Käisime reedel 2. aprillil Rakvere nö shoppamas, kuid suurt midagi me ära ei ostnud- süüa ja mulle aluspesu ning Carolyle sünnipäeva kingi.Laupäev, pühapäev möödusid kiiresti- nääklesime ja naersime vaheldumisi. Pühapäeva õhtul tuli aga kooli minna ja Siimu pidid tagasi sõjaväkke minema. Olin kurb, ei tahtnud teda jälle sinna saata,kuid õnneks läheneb 28. mai kiiresti. Vahepealsest ma ei räägi, sest see ei puutu teisse mu kallid lugejad. Ilmselge on see, et mul oli jälle mingi probleem, aga selle lahendan ma iseseisvalt.
Esmaspäeval algas siis jälle kool- viimane nädal enne praktikat. Otseselt tunde meil ei olnud, kuna toimus Vabatahtliku tegevuse päev, kus mina olin fotograaf ning jäädvustasin päeva sündmusi ema ja enda poolt minule tehtud sünnipäeva kingiga- Canoni digipeegelkaameraga. Õhtul käisin jalutamas, hingasin värsket õhku, sest peavalu ei tahtnud ka valuvaigisti abiga ära minna. Olin ka külma saanud, kuna kurk oli väga haige. Peale jalutuskäiku ja Siimuga rääkimist hakkaski parem- peavalu läks ära ning enesetunne oli samuti parem.
Teisipäeval oli mul muusikateraapia viimased tunnid. Aine oli minu jaoks huvitav, kuna ei olnud teoreetilist juttu, mida pidi pidevalt kirja panema. Sai tegeleda erinevate loovate tegevustega ning kuulata head muusikat. Peale lõunat hakkas sotsiaalpedagoogika, kus tegelesime meeskonnatööga- käisime silmad kinni mööda G- korpuse ruume, otsisime pesulõkse jne. Kui artiklile sai vastus kirjutatud, võisime õhtule minna. Õhtu poole tegelesin samuti õppimisega, kuigi väsimus oli küllaltki suur. Panin sotsiaalpedagoogika õpimapi jaoks materjale kokku, mida sai kokku umbes 50 lehekülge. Kella kaheksa ajal lõpetasin, käisin pesemas ning suundusin Dr. House'i vaatama. Kui see sai vaadatud, helistasin Siimule ning heitsin magama. Kell 2. 23 öösel äratas mind Katrini norskamine, mis on iga öine probleem, kuid temaga on mõttetu sellel teemal vaielda, kuna leian, et ta on liialt enesekeskne, et teiste pärast muret tunda. See ei ole ju tema mure, et teised toas magada ei saa. Käisin wc-s, helistasin korraks oma öises toimkonnas olevale Siimule. Kõne lõppedes surusin kõrvatropid kõrva ning üritasin magama tagasi jääda.
Täna hommikul ärgates, ei olnud mul erilist tahtmist voodist tõusta, kuna uni oli erakordselt magus. Veel enam sundis mind voodisse jätma mõte, et mul on täna 8 lastekaitse tundi. Kuid praegu olen ma üleval ning istun lastekaitses, nii et võin enda üle uhkust tunda.
Loodan, et saan edaspidi kirjutada lühemate vahedega kui pool kuud või kuu, praeguseks aga lõpetan. Di.
No comments:
Post a Comment