Army

Praegu veedan oma aga siis sõjaväes. Siimul on nimelt külastuspäev praegu ja tulin talle külla, kuna ei ole teda tervelt nädala aega näinud ja see on minu jaoks ikka päris pikk aeg ;D Hetkel pean teda aga ootama, sest kogu tulepatarei rühm pidi minema lund rookima ja nii ta jättiski minu siis siia koos Haribo kuldkarude ning Cappy Ice Fruit'iga :)
Õhtul lähen jälle kooli, kardan natuke, sest teed on täis tuisanud ning üldiselt on ka ilm sõitmiseks natuke halb, aga loodan, et jõuan tervelt kohale.
Ega muid uudiseid ei olegi, peale selle, et olen natuke tõbine, kuid loodan, et ka see varsti üle läheb.
Di.

Kool...

Täna oli mul arengupsühholoogia eksam, milleks ma õppisin päris mitu päeva ning kui lõpuks seda sooritama läksin oma suure stressiga, olin pettunud kuina ei saanud oma teadmisi näidata, sest eksam oli küllaltki konkreetne ning vastused paarisõnalised. Niisiis oli mu suur õppimine ja stress ilma asjata.
Kuna ma olin eile õhtul suhteliselt suure pinge all, suutsin ka iga asja südamesse võtta ning selle tagajärjeks oli järjekordne mõttetu tüli. Ma ei suuda ju normaalselt rääkida, kui mul on pinged. Lootsin, et hommikul ärgates on asi parem, aga ei olnud. Tuju on siiamaani suhteliselt halb ning seda kõike lihtsalt unustada on raske. Tunnen, et ei suuda tulla toime iseendaga.
Tahaksin praegu poksikotti peksta, et seda kõike välja elada, mis minu sees on. Korraks suudan naeratada ja unustada, kuid pinged nii ei kao. Loodan, et homme on parem ja kui homme ei ole siis ülehomme ikka, kuigi uus eksam on tulekul ning peab õppima hakkama. Tahaks, et see oleks läbi ning saaksin normaalselt jälle inimestega suhelda, mitte lasta end igal pisiasjal häirida.
Edu mulle :)

Policemän

Eelmine nädal oli mul tore kokkupuude politseiga. Ei jõudnud varem kirjutada, kuid nüüd siis kirjutan. Nimelt läksin Aravetele ja politsei oli seal, kuid mind kinni ei pidanud kuigi mul oli kiirust natuke rohkem, kui oleks tohtinud. Koju tagasi minnes, otsustas ta mind siiski kinni pidada. Ma kusjuures aimasin seda ette. Pidasin siis kinni ja andsin oma dokumendid politseile. Ta küsis, et miks ta mind minu aravetes kinni pidas. Ma ei osanud aimatagi. Nimelt ütles ta, et mul ei olnud minnes vahtralehti peal, kuigi peaksid olemas, nüüd aga imekombel olid. Ma siis ütlesin, et need olid enne ka, politsei aga ei uskunud mind ja kutsus teise konstaabli, kes kinnitas, et mul ei olnud vahtralehti. Läksin endast suhteliselt välja, sest mina ju teadsin, et ma ei ole vahtralehti isegi maha võtnud, need on mul pea koguaeg peal. Mu ema istus kõrval ning kinnitas, et mul olid vahtralehed ka enne pea. Hakkasin siis politseiga vaidlema ning ta lasi mu minema, kuid siiski jäi mind häirima, et ta mind alusetult süüdistas. Loodan, et edaspidi seda ei juhtu, muidu pean igakord pilte tegema, enne kui sõitma lähen :)

Kool ja isiklik elu

Hetkel on mul koolis suhteliselt stressirohke periood, kuna on tulemas kaks eksamit ja lisaks on veel ka muid õppimisi. Neljapäeval olin täiesti liimist lahti, kuna avastasin, et mul on vaja ära teha üks kodune kontrolltöö, mis oli väga mahukas ning küllaltki keeruline. Emotsioonid keesid üle, mõtlesin, juba tõesti, et siit jookseb piir, kus ma enam ei jaksa.
Õhtul helistas mulle ka Kallis ning kuna ma olin endast suhteliselt väljas, valasin kogu oma viha ja pettumuse tema peale välja, kuigi tema ei olnud süüdi, et ma seda varem ei märganud ja et õpetaja sellest eriti juttu ei olnud teinud. Kahjuks ei suutnud ma aga end kontrollida ning seetõttu kannatas Siimu. Raske on mõnikord tulla toime nii kooli kui ka isikliku eluga, kuna mõlemad on tööd nõudvad. Püüan siiski mõlemaga toime tulla, sest mõlemad on minu jaoks olulised- haridus ja isiklik elu. Samas tunnen, et mõlemad kannatavad kohati, sest stressi on väga palju.
Loodan, et saan siiski hakkama mõlemaga, kuna mul on väga hea ja tark ema, kes mind ikka aeg ajalt kooliga aitab. Samuti aitas ta mind väga mu koduse kontrolltööga, kuna ma tõesti ei suutnud enam. Aga selleks meil ju meie emad ongi, et nad meid armastaksid, suunaksid, aitaksid, toetaksid. Mul on vedanud, sest mu ema aitab mind ikka palju. Mõnikord tunnen, et ka tema ei jaksa enam, kuid loodan, et siiski saame koos hakkama minu ja minu kooliga. Tulevikus aga loodan, et mul esineb võimalus oma ema kõige eest tänada, mis ta minu heaks on teinud, sest tean, et minu kasvatamine ei ole olnud meelakkumine.
Praegu saan aga öelda oma Emale ja Siimule suure aitäh, et nad minuga toime tulevad ja mind toetavad ja aitavad ning saavad hakkama mu järskude tuju muutustega.

Unenäod

Päris tihti piinavad mind imelikud unenäod. Ma ei tea kust need tulevad, kuid need segavad mu und. Näen unes inimesi, keda igatsen tohutult, kuid kui nad kui imekombel mu ellu läbi unenägude tagasi tulevad, käitun ma nii nagu ma ei ootaks neid sinna. Tunnen end nii halvasti, et ei saa kontrollida oma unenägusid. Saaksin ma seda teha, näitaksin ma välja kui väga ma hindan seda natukestki aega, mida ma saan veeta nende inimestega. Hommikuti ärgates tunnen end halvasti, et unes nii käitusin ning ei mõista, miks ma ei saa kontrollida oma tegusid ja sõnu. Samas olen õnnelik, et see oli ainult unenägu, sest kui see päriselt nii oleks, ei andestaks ma seda endale kunagi. Ma ei andestaks endale seda kõrkust ja ükskõiksust. Ma ei ole selline inimene. Ma olen sõbralik ja ma hoolin oma lähedastest, kuid unenägudes käitun ma täpselt vastupidi oma uskumustele ja seisukohtadele. Ma ei tea, mis minuga toimub, kuid tahaksin seda muuta. Tahaksin olla oma unenägudes sama inimene nagu ma olen päris elus.
Kuigi ma ei saa kontrollida seda, mida ma teen ja ütlen unenägudes, olen ma siiski küllaltki rahul, et need olemas on. Unenäod on minu võimalus kohtuda inimestega, kellega reaalses elus enam võimalik kohtuda ei ole.

Aastavahetus

Kui tavaliselt on mul mingidki plaanid aastavahetuseks, siis see aasta puudusid need absoluutselt. Siiski pean tunnistama, et see kujunes paremaks kui oleks oodatagi osanud- nägin sugulasi, sõpru ja sain olla koos inimesega, keda ma siin ilmas kõige rohkem jumaldan :) Alustasime sõitu Ahulast Rakverre, kus vaatasime ka ilutulestikku, kuid jõudsime ka Paidesse, kus koju liikusime alles kella kuueks hommikul. Nagu oodata, oli seal palju häid sõpru ja tuttavaid, keda kallistada ning kellele paremat uut soovida. Kahjuks ei olnud kohal kõiki, kes mulle olulised, kuid paljud siiski.
Aastavahetus oli mul kaine, kuna ei tahtnud korrata eelmist aastavahetust, kus ma ei mäletanud kohati midagi. Just, tahtsin see aasta olla parem, tahtsin jätta meelde selle mõnusa ning õnneliku aasta tuleku. Loodan, et see aasta tuleb parem kui eelmine, kuid ma ei kurda ka eelmise aasta üle. On päevi, kus olen kurb, kuid neid päevi, mil on põhjust olla õnnelik, on rohkem, paljuupaljuuu rohkem. Iga päev on uus ja huvitav ning ma ootan, et neid päevi kogeda.
Oma kallitele inimestele soovin imelist uut aastat ning loodan et see tuleb huvitav, täis seiklusi ning õnne :)