Hingedepäev

Täna on hingedepäev. Tahtsin jalutada Vinni, kuid doonoriks olemine võttis mult jõu seda teha. Õnneks süütas kursaõde toas küünla ja loodan, et see põleb ka minu lähedastele. Viimasel ajal põleb mul kodus kogu aeg küünal. Olen selle sättinud oma õe pildi ette, et ta teaks, et möödugu kuipalju tahes aastaid, minu südamest ei lahku ta kunagi. Ma mõtlen talle pidevalt ja tunnen temast puudust. Ma ei pruugi sellest palju rääkida, kuid tema surm on jätnud minusse suure jälje ja mul on raske sellest siiani üle olla. Kuigi ma ei usu eriti millegisse, loodan ma siiski, et on elu pärast surma- elu taevas.

Doonoripäev

Käisin täna viiendat korda doonoriks, tegin oma tänase heateo. Kuigi ma ei armasta nõelu, sest igakorraga muutub see protseduur minu jaoks aina valulisemaks. Siiski loodan, et minu verest on kellegile abi ja nii kaua kuni seda vastu võetakse, püüan ma igakord kohal käia :)

Mitme kuu möödudes...

Pole väga väga pikalt siia midagi kirjutanud, aga annan ülevaate, mis minuga nende kuude jooksul on juhtunud. Sünnipäevaks sain endale lõpuks kaua igatsetud peegelkaamera, jaanipäeval olin fotograafiks nagu ka mõnel teisel üritusel. Suvel käisin tööl erivajadustega inimeste päevahoius. Töö oli raske. Iga päev kui koju jõudsin, tundsin, et olen nii väsinud. Klientuur oli minu jaoks huvitav. Mida rohkem ma oma eriala- sotsiaaltööd õpin, seda enam taipan, kui väga mulle see töö meeldib. Töö ei ole kindlasti mitte kerge, kuid see mind ei heiduta. Selle aasta algul sain endale ka täditütre, kellesse olen kiindunud nagu ta oleks minu. Praegu jätkab aga oma õpinguid LVRKKs. Õppeaasta algus on raske olnud, kuid nüüd tunnen, et saan end jälle järje peale. On aegu, kus ma peaaegu ei magagi, sest pinge on olnud nii suur, aga hetkel saan hakkama. Järgmine nädal tuleb veel üle elada ning siis algab taaskord praktika- Täiskasvanud puuetega inimeste praktika.