Tuesday, February 4, 2014

dreams come true?! NOT.

Näen unes, et sa oled minuga. Näen unes, kuidas me räägime ja sa kuulad ja annad nõu. Näen unes, et sa oled mu kõrval ja toeks. Ja kui silmad avan, siis sind ei ole. Siiamaani on raske aru saada, et pean ülejäänud elu ilma sinuta olema. Sa olid mulle kõik. Alati olid number üks. Alati jääd selleks. Tahaksin sulle kaissu pugeda ja öelda sulle, kui väga ma sind armastan. Ma nii loodan, et sa teadsid seda. Ma olen tõesti kurb. Väga kurb. Kõik need koos veedetud ajad, ma oleks pidanud veel rohkem näitama, mida su vastu tunnen. Vahepeal tunnen, et saan juba vaikselt jalad alla, aga siis mõtlen, et milline oleks olnud Daili elu ja milline oleks elu, kui te mõlemad oleksite siin. Ma ei oska teist lahti lasta. Lihtsalt ei oska. Tahan, et te oleksite siin :'(

Tervis.

Ei tea, mis viimasel ajal toimub, aga tervis ei pea enam pingele vist vastu. Ajus on tekkinud mingisugune lühis vist. Käin psühhiaatri juures ning tema arvas algselt, et tegemist on ärevushooga, mis väljendub mõnikord ka füüsiliselt. Mida aeg edasi, seda vähem ma seda usun. Nimelt on mul hakanud tekkima krambihood, mis meenutavad vägagi epilepsiat, pidevalt olen väsinud, silmad on udused- nägemine pole enam nii hea, väiksed palavikud, silmapõletik jne. Viimane piisk karikasse oli minestamine. Nimelt käisin Aqva spas ujumas ja saunas ning tundsin, et suurepäraselt, kuid nagu välk selgest taevast hakkas mu pea natuke ringi käima, siis ei suutnud ma rääkida ja selline tunne, et midagi peas kohe lõhkeb. Kui silmad lahti tegin, olid jalad kriime täis ja tundsin end nagu vati sees, jõudu ei olnud üldse. Järgmine päev oli kõik korras. Siiski mõtlesin, et käin perearstil ja lasen end natuke uurida- parem karta kui kahetseda. Loodan, et minu luuludel pole alust ja kõik tulebki sellest suurest stressist ja pingest, mida endaga kaasas kannan. Igatahes pikemalt ma sellel jamal ei peatu. Ootan ekspertide arvamused ära.

Tuesday, December 17, 2013

jõulu(l)ootus

Ma ei ole kunagi osanud piirduda ühe kingiga ja nii mu jõulupuu alune vaikselt täienebki. Kingitus ei pea ju olema suur, kuid ikka on tore, kui sind meeles peetakse!? Mina pean teid meeles mu kallid !

Aeg kiirelt-vaikselt läheb...

Homme möödub kuu mu kalli ema surmast. Aeg läheb kiiresti. Ikka veel kõnnin justkui vati sees. Ei saa täpselt aru, mis toimub. Kõik just nagu töötaks, kuid hetkeks seisatades on aru saada, kui kuramuse valus see kõik ikka on. Pisarad tahavad vägisi silma tulla, kuid mind on hästi koolitatud- Teiste ees peab tugev olema- endiselt! Kui ma vaid suudaks seda aega tagasi keerata... Mis ma siis teisiti teeksin? Ma ei tea. Kui nii mõelda, siis ma ju üritasin endast parimat anda. Ma tõesti üritasin... Ma armastan sind alati!

Ise tehtud, südamega tehtud ! :)

Sel aastal meisterdasin jõulupakkide sisse ka mõned märkmikud :) Südamega tehtud !

Saturday, December 7, 2013

Mu ema

Istun siin üksi, mõtlen. Tulevad külalised, naeratan. Külalised lähevad, läheb ka naer. Nii palju on juhtunud. Nii suur valu on minu sees. Nii suur viha. Aga mind on hästi õpetatud- teiste ees peab olema tugev! Tegelikult olen nõrk. Pisarad on minu suurimad sõbrad. Miks ma olen selline- kurb,vihane, eemalolev? Ma igatsen oma õde, ma igatsen oma ema. Ja ma ei lepi sellega, et inimesed, keda mul enda ellu nii vaja on, neid ükspäev lihtsalt ei ole. Mu ema oli mu tugevus. Tema oli see, kes alati kuulas, mõistis ja aitas. Minu kord oli olla tema kõrval- olla tema tugi ja anda talle tagasi kõik see, mida ta mulle on andnud, kuid mulle ei antud seda võimalust. Olukord lihtsalt ei allunud minu kontrollile. Ma püüan mõelda, et emme on koos minu õega, kuid see ei võta ära seda valu. Ma palusin, ma istusin empsi voodi ees ja korrutasin, kui väga mul teda siin maa peal vaja on. Ma isegi palusin teda, keda kutsutakse jumalaks. Ma palusin, et mu lastel oleks kunagi vanaema ja minul oleks veel pikalt ema. Ja nüüd ma olen. Mul on jäänud veel minu kaks venda, sugulased. Mul on olemas suurepärased sõbrad. Aga mina soovin, et mu kõrval oleks mu ema. Ma lubasin ju, et ma püüan. Aga nii raske on. Nii raske on kinni pidada sellest lubadusest, kui tahe oma õde ja ema näha on kohati suuremad. Igale ühele antakse nii palju kui ta kanda jaksab ? Aga, mis juhtub, kui tehakse vale arvestus ja ühele inimesele antakse suurem koorem...

Mu armastus, mu armastus, mu armastus iial ei kao!

Me mõtlesime kaua, mida öelda. Mida öelda inimese kohta, kelle kirjeldamiseks jääb sõnadest väheks- meie kallis ema. Ta läks liiga vara, läks enne, kui me jõudsime temast lahti lasta. Meilt ei küsitud kas me tahame seda. Meilt ei küsitud, kas me jaksame ilma temata. Meid pandi olukorda, mida me ise endile ei valinud. Me vajame teda endiselt ja meil on valus ja see valu kestab veel pikalt, kuid ma loodan, et ema kuuleb seda, mida ma ütlen : „ Parimat ema kui sina oma lastele soovida ei saakski! Sa andsid meile eluteele nii palju. Sa seisid meie eest, kasvatasid, kaitsesid ja hoidsid meid. Sa olid meil alati olemas. Jah, kõik ei olnud alati imeline ja me valmistasime sulle ka palju peavalu, kuid me armastame sind kogu südamest. Me võiksime kirjutada sinust raamatu ja see raamat oleks mahukas, sest see mida sa maailmale ja mida sa meile oled andnud, seda on rohkem kui sa arvatagi oskad. Need, kes me tänaseks oleme, oleme me tänu sulle- tänu sinu jõupingutustele, sinu armastusele ja mõistmisele. Sina oled see, kes õpetasid meid olema paremad inimesed! Me anname sulle lubaduse, et sa võid meie üle uhkust tunda ja kunagi räägime oma lastele, milline imeline inimene sa olid! Aitäh sulle kõige eest- Sina oled see, kelle moodi me olla tahame!” Öeldakse, et aeg parandab kõik haavad ja et mälestused on need mis jäävad. Me võime julgelt öelda, et aeg ei paranda ja mälestused ei asenda inimest. Seetõttu me ütleme, et võtke aega, et olla õnnelikud, võtke aega, et olla koos oma lähedastega. Öelge neile, kui kallid nad on, sest tuleb päev, mil neid teie kõrval enam ei ole. Meie ema jäi võitluses vähiga kaotajaks, kuid ta ei olnud allaandja- ta oli võitleja ja ta võitles lõpuni. Ta lahkus meie juurest, sest järelikult on meie õel teda seal kõrgemal rohkem vaja. Nüüd on meil valik- kas püüda elada edasi teadmisega, et me ei saa enam seda suurepärast inimest emaks hüüda või lihtsalt laseme kurbusel ja valul enda üle võimust võtta ja anname alla. Kuid samamoodi nagu meie ema ei andnud kunagi alla, ei anna ka meie- tema pärast me püüame. Me püüame tulla toime selle valu ja kurbusega, mis saadab meid õhtul magama ja mis tuleb taas koos koiduga. Meie kallis ema oli imeline. Tema sarnast ei kohta te enam kunagi. Ma ei räägi seda kui laps, vaid kui inimene. Ta puudutas väga paljude inimeste südameid. Ta oli suurepärane, ta oli imetlusväärne ja kui meie- tema lapsed suudame olla natukenegi tema moodi, siis võime me enda üle uhkust tunda. Ma usun, et meie ema tunneb! Me ei jäta sinuga täna hüvasti, vaid saadame su teele ja teame, et sa käid inglina meid valvamas, kaitsmas ja hoidmas. Et sa hoolitsed meie eest edasi- tuled õhtul ja tood meile une, saabud hommikul ning tood kaasa päikese muutes meie päeva paremaks. Puhka rahus kallis ema ja mine inglina meie õe juurde. Me armastame sind. Me tõepoolest armastame sind rohkem, kui seda sõnades väljendada oskame. Sind igatsevad ja alati armastavad lapsed.