Monday, April 26, 2010

Dr. 112


Täna hommikul ärgates oli mul jube uni ja suhteliselt külm, kuid suutsin end siiski koguda ja läksin praktikale. Tundsin end väga uimasena, vasakul pool oli jube valu ning hingata oli raske. Otsustasime kutsuda kiirabi, kes ükskõikselt mõõtis mu vererõhku, tegi valuvaigistava süsti ja ütles, et sööksin valuvaigistit ja kõik saab korda. Aga ei saanud. Hingamine on siiani raskendatud, kael kange ning valus. Arvatavasti on tegemist närvipõletikuga ning homme saan oma rohud kätte, äkki läheb paremaks. Seniks aga imestan, kui ükskõikne võib mõni kiirabi töötaja olla.

Thursday, April 15, 2010

Praktika


Sellest nädalast algas mul praktika, mida ma viin läbi ühes erivajadustega laste koolis. See on väga hubane ning mõnus kool. Kõik lapsed on seal väga omapärased ning rõõmsad. Olen väga rahul oma valikuga. Iga päev ümbritsevad mind väiksed lapsed, kes mulle aina rohkem hinge lähevad. Nad on nii otsekohesed ja siirad, et nendega ei saagi muudmoodi, kui peab neid armastama. Ma ei ütle, et seal kerge on, kuid ma ei kurda. Iga päev nendega on erinev, täis ootamatusi ja üllatusi. Ma lausa ootan, et nendega uuesti kohtuda. Samuti on kolleegid väga abivalmid ja sõbralikud. Eriti mõjutab mind minu lähijuhendaja, kes on nii rõõmus ja positiivne, et tema tunnis tõsine olla on suhteliselt võimatu. Peale praktikat olen ma tavaliselt väsinud, kuid kuna ma viibin praktika ajal oma tädi juures ning tal on väike tütar Mia, siis on mul ka temaga tegemist. Tema ei lase mul magama heita, vaid hoiab mind oma naeruga üleval. Ta on nii armas ja rahulik laps, kes rõõmustab meid kõiki oma kilgetega.
Nii ma siis veedan praegu oma aega lastega- nii praktikal kui ka vabal ajal. Ja ma olen väga õnnelik :)

Smilers :)


Laupäeval oli Smilersi simman, kuhu ma väga minna tahtsid, kuid kahtlesin, kas seda teha. Veel viimasel hetkel ei olnud ma kindel, kuid otsustasin Güntherilt küsida, kellega ta läheb. Ta vastas, et Olariga ning et neil on üks vaba koht. Ma ei teadnud kas helistada talle või mitte, kuid enne kui ma jõudsin telefoni haarata, helistas juba Olar ja küsis kas ma tulen. Mõtlesin, et mis ikka. Sättisin end 10 minutiga valmis, istusin autosse ning läksingi. Ma ei kahetse, nägin seal palju tuttavaid, keda polnud kaua aega näinud. Samas sain kuulata ka head muusikat, tantsida ja niisama hästi aega veeta.
Õhtu oli tore, isegi väga tore. Kahjuks pidin enne lõppu ära minema, sest Olar ja Maie tahtsid koju minna. Kaarel ja Günther, kes meiega tulid, jäid aga veel sinna. Kella kahe ajal olingi kodus, heitsin voodisse ning jäin mõtlema möödunud õhtule :)

Wednesday, April 7, 2010

Emps

Eile helistas ka emps mulle. Oli käinud tarumatoloogi juures oma käega, kuid oodatud häid uudiseid siiski ei tulnud, vastupidi. Arst ütles, et lisaks sellele, et küünarliigese paigast ära kukkus, on lisaks ka lahtine luukild, mis tuleb välja opereerida. Enne operatsiooni tuleb aga käsi liikuma saada, kuid taastusravi arsti juures pidid kõik ajad enne aprilli lõppu täis olema. Nii otsibki emps praegu variante, kuidas käega taastusravi teha. Ema blogi lugedes sain teada, et ta käsi 100% enam liikuma ei hakka.
Minu jaoks oli see suhteliselt šokeeriv uudis, et ühest õnnetust kukkumisest nii palju jama võib tekkida. Loodan siiski, et empsi käsi paraneb kiiresti, kuigi eks ees on veel omajagu tegemisi.

07. 04


Blogi kirjutamine on mul vahepeal tahaplaanile jäänud, kuna ei ole olnud aega või motivatsiooni midagi kirjutada. Vahepealne aeg on läinud üle kivide ja kändude. Siimu käis vahepeal kodus, kuid minul juhtus just siis olema jonnituju ja nii kippusingi iga asja peale solvuma. Käisime reedel 2. aprillil Rakvere nö shoppamas, kuid suurt midagi me ära ei ostnud- süüa ja mulle aluspesu ning Carolyle sünnipäeva kingi.Laupäev, pühapäev möödusid kiiresti- nääklesime ja naersime vaheldumisi. Pühapäeva õhtul tuli aga kooli minna ja Siimu pidid tagasi sõjaväkke minema. Olin kurb, ei tahtnud teda jälle sinna saata,kuid õnneks läheneb 28. mai kiiresti. Vahepealsest ma ei räägi, sest see ei puutu teisse mu kallid lugejad. Ilmselge on see, et mul oli jälle mingi probleem, aga selle lahendan ma iseseisvalt.
Esmaspäeval algas siis jälle kool- viimane nädal enne praktikat. Otseselt tunde meil ei olnud, kuna toimus Vabatahtliku tegevuse päev, kus mina olin fotograaf ning jäädvustasin päeva sündmusi ema ja enda poolt minule tehtud sünnipäeva kingiga- Canoni digipeegelkaameraga. Õhtul käisin jalutamas, hingasin värsket õhku, sest peavalu ei tahtnud ka valuvaigisti abiga ära minna. Olin ka külma saanud, kuna kurk oli väga haige. Peale jalutuskäiku ja Siimuga rääkimist hakkaski parem- peavalu läks ära ning enesetunne oli samuti parem.
Teisipäeval oli mul muusikateraapia viimased tunnid. Aine oli minu jaoks huvitav, kuna ei olnud teoreetilist juttu, mida pidi pidevalt kirja panema. Sai tegeleda erinevate loovate tegevustega ning kuulata head muusikat. Peale lõunat hakkas sotsiaalpedagoogika, kus tegelesime meeskonnatööga- käisime silmad kinni mööda G- korpuse ruume, otsisime pesulõkse jne. Kui artiklile sai vastus kirjutatud, võisime õhtule minna. Õhtu poole tegelesin samuti õppimisega, kuigi väsimus oli küllaltki suur. Panin sotsiaalpedagoogika õpimapi jaoks materjale kokku, mida sai kokku umbes 50 lehekülge. Kella kaheksa ajal lõpetasin, käisin pesemas ning suundusin Dr. House'i vaatama. Kui see sai vaadatud, helistasin Siimule ning heitsin magama. Kell 2. 23 öösel äratas mind Katrini norskamine, mis on iga öine probleem, kuid temaga on mõttetu sellel teemal vaielda, kuna leian, et ta on liialt enesekeskne, et teiste pärast muret tunda. See ei ole ju tema mure, et teised toas magada ei saa. Käisin wc-s, helistasin korraks oma öises toimkonnas olevale Siimule. Kõne lõppedes surusin kõrvatropid kõrva ning üritasin magama tagasi jääda.
Täna hommikul ärgates, ei olnud mul erilist tahtmist voodist tõusta, kuna uni oli erakordselt magus. Veel enam sundis mind voodisse jätma mõte, et mul on täna 8 lastekaitse tundi. Kuid praegu olen ma üleval ning istun lastekaitses, nii et võin enda üle uhkust tunda.
Loodan, et saan edaspidi kirjutada lühemate vahedega kui pool kuud või kuu, praeguseks aga lõpetan. Di.