24.03

Mu kalli õe 19 sünnipäev. Olen alati mõelnud, et saan veeta selle koos temaga, mul ei ole kordagi käinud peast läbi mõttet, et temaga midagi juhtub ja ma ei näegi, mida ta oma elus veel suudab ära teha. Minu jaoks oli see päev emotsionnalselt raske, mõtted olid hajevil ning polnud tahtmist midagi teha. Selle päeva muutis minu jaoks raskemaks ka see, et teised minu ümber olid sel päeval veel eriti isekad. Jah, nad ei peagi teadma, miks ma rivist väljas olin, kuid nad oleks võinud siiski natuke rohkem mõelda teiste peale, kui iseenda peale. See päev on nüüd möödas ja see ei olnud sugugi mitte kergem päev kui tema 18 sünnipäeva tähistamine ilma temata. Inimesed räägivad, et aeg teeb kergemaks kõik. Aga nii ei ole. Mina leian, et kui kedagi väga armastad, siis aeg ei muuda seda. Aeg ei tee olematuks hetki, millest tänini puudust tunnen. Temale mõeldes, ei tahaks ma olla kurb, kuid olen, sest ma ei saa sinna midagi teha, et ta taas olemas oleks, päriselt. Siiamaani ma kujutan ette, et on mingi lootus, et see kõik oli nõme unenägu, kuigi ma tean, et see on karm reaalsus, mille vastu ma võidelda ei saa.
Ma tean, et ma ei unusta teda. Ma ei unusta, mida ta minu jaoks tähendas ja ma ei unusta ka vigu, mida ta tegi. Sest just tema vead, tegid temast selle, kes ta oli ja kes ta on minu jaoks. Ta on alati minu väike õde, keda ma armastan ja igatsen.
PALJUUPALJUU ÕNNE PRINTSESS !
Armastan sind, Di.

Pühapäev 14.03

Pühapäeva hommik algas mul uniselt, kuna pidin minema Valgehobusemäele tööle, sest seal toimusid Salomoni suusavõistlused ning pidin lapsehoius olema. Päev oli hullumeelne, sest lapsi oli vahepeal lausa 25 ringis ja seda on palju, eriti kui nad jäävad vahemikku 2-7 eluaastat. Lapsed olid siiski toredad, eriti jäi mulle meelde üks poiss Kert, kes on 4 aastane. Ta oli nii energiline ja sõbralik ning jutukas. Mul oli seal veel mitmeid toredaid ja sõbralikke lapsi- Nora, Emma, Sander, Kirke, Mirtel jne. Kõiki nimesid muidugi ei meenu, sest tänapäeval on need laste nimed ka juba päris keerulisteks läinud. Õhtu poole läks seal rahulikumaks ning mulle jäid kolm last- Linni, Ville ja Õnnela, kellega me mängisime kuni kella neljani, mil mu tööpäev selleks korraks lõppes.
Hakkasingi end koju sättima, kui kuulsin, et mu emps oli kukkunud ja kohe nii õnnetult, et küünarliiges oli paigast ära. Mina pidin küll kahjuks kooli sõitma, kuid üks hea tuttav Tom viis ema Paidesse traumapunkti, kus selgus, et empsile tehakse kohalik tuimestus ning pannakse käsi paika tagasi. Kahjuks peab ta nüüd neli nädalat olema kipsis käega ning kips ulatub lausa õlani (vähemalt nii sain ma tema jutust aru). Kogu halva juures on see hea, et ehk hakkavad mu vennad ka nüüd kodus rohkem liigutama, sest emps ju hetkel suurt midagi teha ei saa.
Kuid ega see päev veel niimoodi ei lõppenud. Hakkasin kooli poole sõitma, kui enne Ketet otsustas üks auto rekkast möödasõitu teha, kuigi minu ja rekka vahel oli vaid väga väike vahemaa. Ma pidurdasin küll kiiresti, kuid kuna asfalt oli kaetud jääga, ei suutnud ma autot peatada. Teine auto jõudis napilt- tõepoolest see oli sentimeetrite mäng, rekka ette. Minul aga süda puperdas terve tee Rakverre. Mõtlesin endamisi, et küll võib ikka lolle autojuhte olla.
Enne ühiselamusse jõudmist hüppasin läbi ka tädi Õie juurest ning vaatasin väikse Mia, Mardo ja Aleksei üle ning võtsin vastu nende õnnitlused.
Lõpuks jõudsin ka ühikasse, kus kirjutasin natuke blogi ning heitsin magama, sest uni oli päev otsa juba üüratult suur.
Enne kui ma lõpetan pean ka mainima, et selles päevas oli veel midagi head- sain üle pika aja rääkida oma kalli Siimuga, kes mul praegu metsas jälle on. Ka uinudes oli ta mulle sõnumi saatnud, kuid kuna mul oli pikk päev selja taga, sain talle vastata alles hommikul. Selline siis oligi minu eilne päev- midagi head ja midagi halba.

B'day party :)

Sünnipäev hakkas mul hommikul kell 5.08, kui Kallis saatis mulle sõnumi ja soovis paljuu õnne. Ta on ise metsas ning seetõttu ei saanud ise minuga koos olla, kuid ega ta ei pääse. Kui koju jõuab, peab ikka mulle sünnipäeva peo korraldama- see kord privaatpeo siis :P
Esimesed külalised olid mul sugulased- tädi Anne, Toivo. Natuke hiljem lisandusid veel õpetaja Merle ja Ronaldo. Vaikselt istusime ja sõime.
Õhtu poole tulid sõbrad külla- Reelika, Kätlin, Siim, Urmas, Martin, Tuuli, Kessu, Kaari, Keit, Caroly, Claire. Kahjuks ei näinud kõiki sõpru, keda oleks näha tahtnud, kuid siiski oli pidu rahulik ning seltskond meeldiv. Õnnesoove oli sammuti palju- nii orkutis, reidis, msnnis, kui ka telefonikõnede ja smsside näol. Kõige meeldejäävam kink tuli muidugi Siimu sõpradelt- Mukult ja Umpsilt, kes kinkisid mulle tite sipukad ning ütlesid, et loodavad, et need leiavad ka varsti kasutust ;D
Plaane mul õhtuks ei olnud ning seepärast olin nõus olema Ummile, Mardile, Vennale ja Mukule kaineks lenksuks. Meie tee viiski edasi Väätsale ning sealt Paidesse. Täiesti pidama jäime lõpuks Aleposes (vist oli selline koht). Seal hakkas nalja saama. Muku kutsus mu kõigepealt tantsima ja tellis dj-lt isegi sünnipäeva laulu mulle, siis ühines meiega ka Umps. Ning ei saa mainimata jätta, et nad olid juba suhteliselt purjus :D. Muku ja Umps tantsisid minuga terve õhtu ning vaatasid, et ma üksi ei peaks olema. Timm ja Mart aga otsisid naisi, sest neil oli räige n**u isu. Kuigi pean tõdema, et ega seal eriti palju ilusaid naisi ei olnudki.
Vahepeal pidin aga üksi ka olema, kuna see mis sisse läks, pidi kuidagi ka välja ju tulema. Istusingi ühel hetkel üksi aknalaua juures, kui mind kõnetas mingi nohiku välimusega kutt, juhtumisi juhtus mu venna ka seda nägema ning ütles talle "See on mu õde, nii et ma hoian sul silma peal", järgmisena tuli Muku ja ütles "Sa ei räägi temaga, muidu annan lõuga". Siimul on head sõbrad. Hiljem lubas ka Ummi Võsu Jaagule lõuga anda, kui ma oleks seda soovinud. Ainuke, kes midagi ei öelnud, oli Mart, sest tal oli tegemist ühe tüdruku ära sebimisega. Vahepeal leidsime end jälle tantsupõrandalt, kus Muku tegeles hoolega naiste näppimisega. Muidugi sai ta ka kõrvakiile, kui ta käsi juhtus "kogemata" kellegi kanni peale. Ja kuidagi suutis Ummi mu jopet natuke ka alkoholiga kasta. Lõpuks aga võttis väsimus võimust ning hakkasime pärast väikest vahejuhtumit kodu poole sättima. Tee peal kohtasime rebast, kes tahtis auto alla jääda ning samuti tegime ka ühe vahepeatuse, sest Mukul hakkas paha ning ta tahtis natuke tee ääres "puhata". Lõpuks jõudsime aga Kaalepisse ning lasime esimese pidulise- Ummi koju. Ei jõudnudki veel päris startida, kui tuli jälle peatus teha, sest Mukul oli jälle mingi vajadus natuke tee ääres kükitada. Kui Muku sai omad asjad aetud, sõitsime Ahulasse ning Muku sai lõpuks koju. Nüüd tuli veel Mart koju viia ning teel sinna, tahtis jälle üks rebane alla jääda, kuid ka seekord läks õnneks. Sai ka Mart ilusasti koju ning Venna ja mina. Ka Umpsi auto jäi terveks. Ainuke halb asi kogu selle õhtu juures oli see, et nelja tunni pärast tuli ärgata ning tööle minna ja peab tõdema, et see oli kõige raskem osa kogu selle asja juures.
Kahju on ka sellest, et ei saanud veeta seda Siimuga, kuid siiski oli see meeldejääv ning mõnus sünnipäev :)
Aitääääh kõigile, kes selle päeva meeldejäävaks tegid (k)

At least.

Tellisime Siimuga endale suure ja laia voodi, et mõnus laiutada oleks. Saimegi voodi kätte ja hakkasime seda reedel 5.märtsil kokku panema, kuid järsku kadus öösel elekter ära ning kõik jäi pooleni. Õnneks jõudsime põhjatalad ära panna ning saimegi juba seal magada. Hommikul alustasime alustatu lõpuni viimisega- voodikast, kaks öökappi ja pisidetailid oli vaja veel lõpetada. Õhtuks oli kõik juba ilus ja korras. Nüüd ilutsebki minu toas ilus 160x200 voodi, topeltsuure tekiga, et Siimu öösel kõike endale ei võtaks. Peaks mainima, et uni on seal voodis küll hea :)

Riskikuller 3

Siimu teab, et ma ei vaata teisi mehi (eriti). Aga ma ei saa midagi teha, et mulle meeldivad sellised mõmmid mehed. Üks neist on Jason Statham, kes mängib Riskikulleris ja minu õnneks jooksebki täna kanal 2-s Riskikulleri kolmas osa. Nii, et võite nüüd kõik arvata, kuhu ma suundun, kui kell lööb 21.30. Justnimelt- ma lähen taaskord teleka ette, et näha teist korda Riskikulleri kolmandat osa. On väheseid filme, mida ma võin mitu korda vaatama jääda. Võii siis jällegi mitte (a). Ühesõnaga tuleb täna mõnus õhtu Frank Martini seltsis.
Siimu ikka norib mind, kuna ma päris palju seletan talle Jasonist ja Vin Dieselist ja Videviku Edwardist. Aga peab ju tunnistama, et Kiired ja vihased, Riskikuller ja Videvik on head filmid.
Aga ma lähen sätin end nüüd mugavalt sisse ja hakkan vaatama seda adrenaliinist pungil filmi :)
tsauuuuuu !

Naistepäev :)

Üllatuste rohket ning imelist naistepäeva mu kallid naiskad :)

Naistepäev :)

Ärkasin täna hommikul, peale väga head und telefonikõne peale. Imestasin, kui avastasin, et helistajaks on Siimu sõber Lefka. Võtsin kõne vastu ja Lefka küsis, kas ma olen kodus. Ma vastasin, et loomulikult ning ta lubas natukese aja pärast läbi tulla. Ma ei suutnud välja mõelda, et miks ta peaks minu ukse taha ilmuma. Korraks käis ka mõte, et äkki Siimu on midagi korraldanud, kuid kuna ma tean, et ta eriline romantik ei ole, ei hakanud oma mõtet edasi aretama. Siiski ei suutnud ma unustada seda, lootsin, et äkki ikkagi ongi Siimul mingi plaan,kuna ta teab, kui õnnetu ma olen, et pean naistepäeva ja sünnipäeva ilma temata veetma. Ja siis tuligi Lefka viie tulipunase roosiga ja ütles, et need on Siimult ja soovib mulle imelist naistepäeva. Ma ei suuda kirjeldada seda tunnet, mida ma sel hetkel tundsin. See tunne oli midagi erakordset. Ma armastan teda ja olen nii õnnelik, et hoolimata sellest, et ta sõjaväes on, suudab ta mind ikka üllatada ja iga päevaga õnnelikumaks teha :)
Aitäääh sulle kallis, aitääh ilusa naistepäeva eest (k)

Siimu :)

Minu elus on palju olulisi inimesi, kuid üks olulisemaid on Siimu. Ta on keegi, kellega mul on palju imelisi mälestusi, kuid loodan, et suurem osa neist on veel ees. Meil on olnud hetki, mil me naerame ning tundub, et lõppu ei paistagi, kuid on olnud ka hetki, mil naeratust ei tule ega tule. Olenemata raskustest, oleme suutnud me need kõik aga ületada. Me räägime, me naerame, me kuulame, me kurvastame, me naerame, me tülitseme, me naerame, me uinume, me ärkame, me sööme, me naerame. Armastus on midagi sellist, mis paneb inimesi tegema pöörasusi, kuid mis kõige tähtsam, armastus on see, mis teeb meid kõiki õnnelikuks. See A-tähega sõna on midagi imelist, mis tekitab kõhtu liblikad, mis teeb iga suudluse erakordseks ning iga kallistuse soojaks. Ma tean, et ma ei tea paljutki, kuid on midagi, mida ma tean ka unepealt- see on see, mida ma tunnen Sinu vastu. Aitäh, et oled mu kõrval, et armastad ja hoiad mind, et kannatad ära kõik mu tujud, jonnimised. Aitäh, et mul olemas oled.
Armastan sind. Sinu Di ! (kk)

Kaarel

Tunnen, et pean ühe veeru ka spetsiaalselt Kaarelile pühendama. Kaarel on nimelt poiss, kellega tutvusin Aravete Keskkoolis, kui läksin sinna 10ndasse klassi. Aja möödudes õppisin teda tundma ning praeguseks on meist saanud väga head sõbrad. Ta kuulab mind, ta annab mulle nõu, ta oskab hoida saladusi, ta on olemas kui vajan. Teda on alati hea näha ning temaga on alati hea rääkida.
Me ei näe üksteist tihti, kuid kui on võimalus kohtuda- näiteks doonoripäeval, sätime me oma ajad nii, et saaks ka korraks näha ning siis ta peab mind jälle kallistama, sest mul on selline komme, et mulle meeldib mulle kalleid inimesi kallistada. Tema juures on hea ka see, et ta on alati nii positiivne, et suudab sellega ka minu tuju tõsta. On temas ka halbu külgi? Ausalt, ma ei tea, võib- olla on, kuid mina ei ole veel aru saanud. Kas kõik tundub kuidagi liiga hea, mis ma kirjutanud olen ? Kuid just selline Kaarel ongi. Tal ei pruugi olla endal kõik alati hästi, kuid ta teeb kõik, et tema sõpradel oleks.
Tean, et mul on palju vedanud, et mul on selline inimene, kuid veel rohkem veab sel tüdrukul, kes ta kord endale saab :)
Kallis oled ! (k):)

Klassikokkutulek

20. veebruaril toimus Jüris meie klassi kokkutulek. Sinna minek oli mul veel viimase päevani lahtine, kuid olen rahul, et otsustasin minna. Hea oli näha oma klassijuhatajat ning klassikaaslasi- Kadri, Helina, Olar, Günther, Tõnis, Iko, Armin, Janar. Sõime Helinaga võidu mandariine ning kõik rääkisid, millega nad vahepeal tegelenud on. Poistel oli põhiliseks teemaks loomulikult kaitsevägi, relvad ning muu sellega seonduv. Tüdrukud olid vaiksed ning kuulasid. Sõime ka kooki ning vaatasime lõpupeo videot, millest saime ka koopiad, et kunagi vanu aegu meenutada.
Kokkutulek oli rahulik ning pingetevaba, nautisime lihtsalt üksteise seltskonda. Kuid tuli aeg jälle koju sõita, sest õhtu oli veel noor ning poistel tekkis vajadus pidutseda. Tagasiteel oli natuke hirm, sest teed olid täis tuisanud ning ilmastikuolud olid üldiselt suhteliselt kehvad, kuid koju me jõudsime. Kuid sellega veel kõik ei piirdunud, mõnede klassikaaslastega kohtusime taas Väätsal- Günther, Olar, Armin. Samuti kohtasin seal Birgiti, keda ei olnud kaua näinud ja ka Kaarelit. Nad on mul kaks kallist inimest, keda on alati hea näha ja kallistada. Nii mu õhtu lõppeski- kallistades mulle kalleid inimesi ning siis koju magama minnes järjekordselt ühe kalli inimese kaissu.

Elus-olust ...

Üks kuu on pikk aeg, mil ma ei ole kirjutanud, kuid juhtunud sel ajal on palju. On olnud nii häid kui ka halbu päevi, päevi, mil lihtsalt ei taha millegagi tegeleda. Vahepeal oli mul periood, kus ma ei teadnud, mida ma tahan, ma ei teadnud, mida teha ning kuidas olla. Olen lugenud horoskoopidest, et elan oma elu liialt raskelt, Kalade tähtkujus sündinud peaksid oma elu lihtsamalt võtma ning seda rohkem nautima. Ma ei usu väga horoskoopidesse, kuid mõnikord panevad need suhteliselt täppi, nii ka seekord. Ma kipun asju üle mõtlema ning see teeb mu elu keerulisemaks, mina ise teen oma elu keerulisemaks. Mu suhted Siimuga olid keerulised, suhted eluga olid keerulised. Ma magasin halvasti, olin pidevalt väsinud ning tujukas. Tuli ette palju tülisid mulle kallite inimestega ning ma läksid kergesti endast välja. Praegu on asjad aga normaliseerunud, kõik on parem ja kergem, ei ole seda pidevat pinges olekut. Tunnen end rahulikult.

Anton Hansen Tammsaare- nimeline rahvamatk

Albu valla üks traditsioonidest on Tammsaare-nimeline rahvamatk. Mõtlesin veel toimumise hommikul, kas minna või mitte, nimelt olin ma natuke tõbine- kurk haige, nohu ja väike palavik oli ka, samas mõtlesin, et hea võimalus end liigutada. Panin siis oma aeroobika jalaraskused jalgade külge, käimiskepid kätte ning võtsin sammud bussi peale. Vallamajas selgus, et see aasta toimub matk läbi raba. Tunduski huvitavam, sest ma ei olegi läbi raba käinud. Kui sammud Simisalu poole võtsime, tundus algus suhteliselt kerge, kuid metsa vahele jõudes selgus, et öösel olid kõik rajad täis tuisanud ning tuli läbi lume sumbata. Ekstreemsemaks tegid asjad pisikesed- Õnnela, Liisa ja Liilia, keda tuli vahepeal ka kelguga sõidutada, sest kõndimine oli väsitav. Tee oli pikk, kuid Vargamäele me jõudsime, läbi raskuste, kuid jõudsime. Seal pidime aga bussi peale minema ning viimased kaks kilomeetrit bussiga läbima, sest väiksed olid juba väsinud ning Simisalus algas auhindade loosimine. Siiski oli päev tore, ilm soe ning päikseline. Ka seltskond oli viimasepeal ning haigus taandus nagu imeväel :)

07.02 Lasteaedade vahelised Talimängud

Ma ei ole nüüd kaua kirjutanud,kuid räägin siis, mis ma vahepeal teinud olen.
07. veebruaril toimusid Paides lasteaedade vahelised Talimängud, kus ma ka siis käisin. Nimelt ütles mu ema, et sinna mängudele on vaja kahte juhendajat ning palus kas ma saaksin Kiltile appi minna. Mina olin loomulikult nõus, kuid ema jättis mainimata mulle ühe pisiasja- nimelt pidin ma end tegema lumememmeks- pähe müts ning selga kombekas. Ma ei olnud sellest mõttest küll vaimustuses, kuid ei saanud ka ära öelda, sest buss väljus 5 minuti pärast. Pean ka tõdema, et kui ma selle kostüümi selga panin, nägin ma selles päris seff välja. Ime on ka see, et mina, kes mütsi ei kanna, armus lumememme mütsi ära. Aga see selleks. Talimängud ise oli väga tore, ka lapsed nautisid seda ning mina sain toast välja värske õhu kätte.