Mu kalli õe 19 sünnipäev. Olen alati mõelnud, et saan veeta selle koos temaga, mul ei ole kordagi käinud peast läbi mõttet, et temaga midagi juhtub ja ma ei näegi, mida ta oma elus veel suudab ära teha. Minu jaoks oli see päev emotsionnalselt raske, mõtted olid hajevil ning polnud tahtmist midagi teha. Selle päeva muutis minu jaoks raskemaks ka see, et teised minu ümber olid sel päeval veel eriti isekad. Jah, nad ei peagi teadma, miks ma rivist väljas olin, kuid nad oleks võinud siiski natuke rohkem mõelda teiste peale, kui iseenda peale. See päev on nüüd möödas ja see ei olnud sugugi mitte kergem päev kui tema 18 sünnipäeva tähistamine ilma temata. Inimesed räägivad, et aeg teeb kergemaks kõik. Aga nii ei ole. Mina leian, et kui kedagi väga armastad, siis aeg ei muuda seda. Aeg ei tee olematuks hetki, millest tänini puudust tunnen. Temale mõeldes, ei tahaks ma olla kurb, kuid olen, sest ma ei saa sinna midagi teha, et ta taas olemas oleks, päriselt. Siiamaani ma kujutan ette, et on mingi lootus, et see kõik oli nõme unenägu, kuigi ma tean, et see on karm reaalsus, mille vastu ma võidelda ei saa.
Ma tean, et ma ei unusta teda. Ma ei unusta, mida ta minu jaoks tähendas ja ma ei unusta ka vigu, mida ta tegi. Sest just tema vead, tegid temast selle, kes ta oli ja kes ta on minu jaoks. Ta on alati minu väike õde, keda ma armastan ja igatsen.
PALJUUPALJUU ÕNNE PRINTSESS !
Armastan sind, Di.
No comments:
Post a Comment