Tuesday, February 4, 2014

dreams come true?! NOT.

Näen unes, et sa oled minuga. Näen unes, kuidas me räägime ja sa kuulad ja annad nõu. Näen unes, et sa oled mu kõrval ja toeks. Ja kui silmad avan, siis sind ei ole. Siiamaani on raske aru saada, et pean ülejäänud elu ilma sinuta olema. Sa olid mulle kõik. Alati olid number üks. Alati jääd selleks. Tahaksin sulle kaissu pugeda ja öelda sulle, kui väga ma sind armastan. Ma nii loodan, et sa teadsid seda. Ma olen tõesti kurb. Väga kurb. Kõik need koos veedetud ajad, ma oleks pidanud veel rohkem näitama, mida su vastu tunnen. Vahepeal tunnen, et saan juba vaikselt jalad alla, aga siis mõtlen, et milline oleks olnud Daili elu ja milline oleks elu, kui te mõlemad oleksite siin. Ma ei oska teist lahti lasta. Lihtsalt ei oska. Tahan, et te oleksite siin :'(

Tervis.

Ei tea, mis viimasel ajal toimub, aga tervis ei pea enam pingele vist vastu. Ajus on tekkinud mingisugune lühis vist. Käin psühhiaatri juures ning tema arvas algselt, et tegemist on ärevushooga, mis väljendub mõnikord ka füüsiliselt. Mida aeg edasi, seda vähem ma seda usun. Nimelt on mul hakanud tekkima krambihood, mis meenutavad vägagi epilepsiat, pidevalt olen väsinud, silmad on udused- nägemine pole enam nii hea, väiksed palavikud, silmapõletik jne. Viimane piisk karikasse oli minestamine. Nimelt käisin Aqva spas ujumas ja saunas ning tundsin, et suurepäraselt, kuid nagu välk selgest taevast hakkas mu pea natuke ringi käima, siis ei suutnud ma rääkida ja selline tunne, et midagi peas kohe lõhkeb. Kui silmad lahti tegin, olid jalad kriime täis ja tundsin end nagu vati sees, jõudu ei olnud üldse. Järgmine päev oli kõik korras. Siiski mõtlesin, et käin perearstil ja lasen end natuke uurida- parem karta kui kahetseda. Loodan, et minu luuludel pole alust ja kõik tulebki sellest suurest stressist ja pingest, mida endaga kaasas kannan. Igatahes pikemalt ma sellel jamal ei peatu. Ootan ekspertide arvamused ära.