Pühapäeva hommik algas mul uniselt, kuna pidin minema Valgehobusemäele tööle, sest seal toimusid Salomoni suusavõistlused ning pidin lapsehoius olema. Päev oli hullumeelne, sest lapsi oli vahepeal lausa 25 ringis ja seda on palju, eriti kui nad jäävad vahemikku 2-7 eluaastat. Lapsed olid siiski toredad, eriti jäi mulle meelde üks poiss Kert, kes on 4 aastane. Ta oli nii energiline ja sõbralik ning jutukas. Mul oli seal veel mitmeid toredaid ja sõbralikke lapsi- Nora, Emma, Sander, Kirke, Mirtel jne. Kõiki nimesid muidugi ei meenu, sest tänapäeval on need laste nimed ka juba päris keerulisteks läinud. Õhtu poole läks seal rahulikumaks ning mulle jäid kolm last- Linni, Ville ja Õnnela, kellega me mängisime kuni kella neljani, mil mu tööpäev selleks korraks lõppes.
Hakkasingi end koju sättima, kui kuulsin, et mu emps oli kukkunud ja kohe nii õnnetult, et küünarliiges oli paigast ära. Mina pidin küll kahjuks kooli sõitma, kuid üks hea tuttav Tom viis ema Paidesse traumapunkti, kus selgus, et empsile tehakse kohalik tuimestus ning pannakse käsi paika tagasi. Kahjuks peab ta nüüd neli nädalat olema kipsis käega ning kips ulatub lausa õlani (vähemalt nii sain ma tema jutust aru). Kogu halva juures on see hea, et ehk hakkavad mu vennad ka nüüd kodus rohkem liigutama, sest emps ju hetkel suurt midagi teha ei saa.
Kuid ega see päev veel niimoodi ei lõppenud. Hakkasin kooli poole sõitma, kui enne Ketet otsustas üks auto rekkast möödasõitu teha, kuigi minu ja rekka vahel oli vaid väga väike vahemaa. Ma pidurdasin küll kiiresti, kuid kuna asfalt oli kaetud jääga, ei suutnud ma autot peatada. Teine auto jõudis napilt- tõepoolest see oli sentimeetrite mäng, rekka ette. Minul aga süda puperdas terve tee Rakverre. Mõtlesin endamisi, et küll võib ikka lolle autojuhte olla.
Enne ühiselamusse jõudmist hüppasin läbi ka tädi Õie juurest ning vaatasin väikse Mia, Mardo ja Aleksei üle ning võtsin vastu nende õnnitlused.
Lõpuks jõudsin ka ühikasse, kus kirjutasin natuke blogi ning heitsin magama, sest uni oli päev otsa juba üüratult suur.
Enne kui ma lõpetan pean ka mainima, et selles päevas oli veel midagi head- sain üle pika aja rääkida oma kalli Siimuga, kes mul praegu metsas jälle on. Ka uinudes oli ta mulle sõnumi saatnud, kuid kuna mul oli pikk päev selja taga, sain talle vastata alles hommikul. Selline siis oligi minu eilne päev- midagi head ja midagi halba.
No comments:
Post a Comment