Homme möödub kuu mu kalli ema surmast. Aeg läheb kiiresti. Ikka veel kõnnin justkui vati sees. Ei saa täpselt aru, mis toimub. Kõik just nagu töötaks, kuid hetkeks seisatades on aru saada, kui kuramuse valus see kõik ikka on. Pisarad tahavad vägisi silma tulla, kuid mind on hästi koolitatud- Teiste ees peab tugev olema- endiselt!
Kui ma vaid suudaks seda aega tagasi keerata... Mis ma siis teisiti teeksin? Ma ei tea. Kui nii mõelda, siis ma ju üritasin endast parimat anda. Ma tõesti üritasin...
Ma armastan sind alati!
No comments:
Post a Comment