Mu ema

Istun siin üksi, mõtlen. Tulevad külalised, naeratan. Külalised lähevad, läheb ka naer. Nii palju on juhtunud. Nii suur valu on minu sees. Nii suur viha. Aga mind on hästi õpetatud- teiste ees peab olema tugev! Tegelikult olen nõrk. Pisarad on minu suurimad sõbrad. Miks ma olen selline- kurb,vihane, eemalolev? Ma igatsen oma õde, ma igatsen oma ema. Ja ma ei lepi sellega, et inimesed, keda mul enda ellu nii vaja on, neid ükspäev lihtsalt ei ole. Mu ema oli mu tugevus. Tema oli see, kes alati kuulas, mõistis ja aitas. Minu kord oli olla tema kõrval- olla tema tugi ja anda talle tagasi kõik see, mida ta mulle on andnud, kuid mulle ei antud seda võimalust. Olukord lihtsalt ei allunud minu kontrollile. Ma püüan mõelda, et emme on koos minu õega, kuid see ei võta ära seda valu. Ma palusin, ma istusin empsi voodi ees ja korrutasin, kui väga mul teda siin maa peal vaja on. Ma isegi palusin teda, keda kutsutakse jumalaks. Ma palusin, et mu lastel oleks kunagi vanaema ja minul oleks veel pikalt ema. Ja nüüd ma olen. Mul on jäänud veel minu kaks venda, sugulased. Mul on olemas suurepärased sõbrad. Aga mina soovin, et mu kõrval oleks mu ema. Ma lubasin ju, et ma püüan. Aga nii raske on. Nii raske on kinni pidada sellest lubadusest, kui tahe oma õde ja ema näha on kohati suuremad. Igale ühele antakse nii palju kui ta kanda jaksab ? Aga, mis juhtub, kui tehakse vale arvestus ja ühele inimesele antakse suurem koorem...