Me mõtlesime kaua, mida öelda. Mida öelda inimese kohta, kelle kirjeldamiseks jääb sõnadest väheks- meie kallis ema.
Ta läks liiga vara, läks enne, kui me jõudsime temast lahti lasta. Meilt ei küsitud kas me tahame seda. Meilt ei küsitud, kas me jaksame ilma temata. Meid pandi olukorda, mida me ise endile ei valinud. Me vajame teda endiselt ja meil on valus ja see valu kestab veel pikalt, kuid ma loodan, et ema kuuleb seda, mida ma ütlen : „ Parimat ema kui sina oma lastele soovida ei saakski! Sa andsid meile eluteele nii palju. Sa seisid meie eest, kasvatasid, kaitsesid ja hoidsid meid. Sa olid meil alati olemas. Jah, kõik ei olnud alati imeline ja me valmistasime sulle ka palju peavalu, kuid me armastame sind kogu südamest. Me võiksime kirjutada sinust raamatu ja see raamat oleks mahukas, sest see mida sa maailmale ja mida sa meile oled andnud, seda on rohkem kui sa arvatagi oskad. Need, kes me tänaseks oleme, oleme me tänu sulle- tänu sinu jõupingutustele, sinu armastusele ja mõistmisele. Sina oled see, kes õpetasid meid olema paremad inimesed! Me anname sulle lubaduse, et sa võid meie üle uhkust tunda ja kunagi räägime oma lastele, milline imeline inimene sa olid! Aitäh sulle kõige eest- Sina oled see, kelle moodi me olla tahame!”
Öeldakse, et aeg parandab kõik haavad ja et mälestused on need mis jäävad. Me võime julgelt öelda, et aeg ei paranda ja mälestused ei asenda inimest. Seetõttu me ütleme, et võtke aega, et olla õnnelikud, võtke aega, et olla koos oma lähedastega. Öelge neile, kui kallid nad on, sest tuleb päev, mil neid teie kõrval enam ei ole. Meie ema jäi võitluses vähiga kaotajaks, kuid ta ei olnud allaandja- ta oli võitleja ja ta võitles lõpuni. Ta lahkus meie juurest, sest järelikult on meie õel teda seal kõrgemal rohkem vaja.
Nüüd on meil valik- kas püüda elada edasi teadmisega, et me ei saa enam seda suurepärast inimest emaks hüüda või lihtsalt laseme kurbusel ja valul enda üle võimust võtta ja anname alla. Kuid samamoodi nagu meie ema ei andnud kunagi alla, ei anna ka meie- tema pärast me püüame. Me püüame tulla toime selle valu ja kurbusega, mis saadab meid õhtul magama ja mis tuleb taas koos koiduga.
Meie kallis ema oli imeline. Tema sarnast ei kohta te enam kunagi. Ma ei räägi seda kui laps, vaid kui inimene. Ta puudutas väga paljude inimeste südameid. Ta oli suurepärane, ta oli imetlusväärne ja kui meie- tema lapsed suudame olla natukenegi tema moodi, siis võime me enda üle uhkust tunda. Ma usun, et meie ema tunneb!
Me ei jäta sinuga täna hüvasti, vaid saadame su teele ja teame, et sa käid inglina meid valvamas, kaitsmas ja hoidmas. Et sa hoolitsed meie eest edasi- tuled õhtul ja tood meile une, saabud hommikul ning tood kaasa päikese muutes meie päeva paremaks.
Puhka rahus kallis ema ja mine inglina meie õe juurde. Me armastame sind. Me tõepoolest armastame sind rohkem, kui seda sõnades väljendada oskame.
Sind igatsevad ja alati armastavad lapsed.
