Praegu on raske aeg. Blogi on ka unarusse jäänud, kuid mõnikord lihtsalt peab kirjutama.
Sain endale paar nädalat tagasi koerapoja, kelle juba nädalaaega hiljem maha pidin matma. See oli raske. Ta oli ju nii südamesse kasvanud juba. Nii pisike ja armas. Alati oli hea koju tulla, kuid kahjuks oli ta haige. Kõik need magamata ööd ja arstide vahet jooksmised ei toonud tulu. Siiamaani on raske. Istusin öösiti üleval ja muretsesin tema pärast- andsin süüa, panin tekiääre peale, paitasin ja rääkisin temaga. Pühapäeval 11.12.11 matsime ta vanaema juurde maale. Järgmisel nädalal läksin tema hauda korrastama ja panin sinna ingli, kes teda valvaks. Sama tegin ma ka siis kui mu õde hukkus. Viisin ka tema hauale ingli, kes tema eest hoolitseks. Nüüd nutan vaikselt, sest ei suuda leppida pidevate kaotustega. Suur tühimik on minu sees ja sellest on nii raske lahti saada.
Mul on ka varem lemmikloomi olnud, kuid nii haiget ei ole veel ühegi teise lemmiku kaotus olnud. Võib- olla sellepärast, et viimasel ajal on nii raske ja ma leidsin temast selle lohutuse, võib- olla sellepärast, et ma tahtsin seekord kõik õigesti teha. Ma ei tea miks oli antud just sellele koerale nii vähe elada, aga paraku anti. Usun, et on olemas saatus, kuid kas peab see lõpp nii kiiresti tulema?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment